Mõtlesin, et ei kirjuta käesoleval
aastal enam poliitikast, kuid Eesti Vabaerakonna tegevjuhi Märt Meesaki „Sotside
fraktsiooni hääled küll peavad, kuid nende saadikud murduvad ja lahkuvad
parlamendist“ (EPL 28.12.2016, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/vabaerakondlane-mart-meesak-sotside-fraktsiooni-haaled-kull-peavad-kuid-nende-saadikud-murduvad-ja-lahkuvad-parlamendist?id=76747832)
sundis mind mõne sõna sellel teemal ütlema.
Esiteks, Vabaerakonnaga minul ja
mulle tundub, et ka enamikul sotsidest, kana kitkuda ei ole. Minu arvates
täidavad nad hoolsalt opositsioonipoliitikute vajalikku rolli ja on inimestena
meeldivad ja vastutulelikud. Igatahes saan isiklikult riigikogu
vabaerakondlastega, kellest mõned on vanad tuttavad, kenasti läbi. Seetõttu
tuli ründav artikkel mõneti ootamatult.
Teiseks tahaksin öelda, et
pealkirjas toodud väide ei vasta minu andmete ja kogemuse põhjal tõele. Mihkel
Rauaga olen mitmel korral tema poliitikupõlvest rääkinud. Alati on ta kinnitanud,
et tal pole ühtegi etteheidet riigikogu fraktsioonile, ka väärtusmaailma
vastasest hääletamist pole ta kordagi maininud. Pigem oli ta poliitikast
taandumine seotud loominguliste plaanidega.
Mark Soosaarega pole ma isiklikult tema lahkumisest rääkinud, kuid ta on
avalikult öelnud, et see on seotud tema tervise ja kultuuriprojektidega
lõpule viimisega.
Ka isiklikult pole ma artiklis nimetatud
käsukorras nupule vajutamist kogenud. Jah, me arutame fraktsiooni liikmetega
igal algaval nädalal riigikogu saalis arutlusele tulevad eelnõud läbi, kuid
igaühel on õigus oma eriarvamust väljendada. Loomulikult tuleb teravamate eriarvamuste
puhul astuda aeg-ajalt nii mõnelgi liikmel pool sammu tagasi, kuid poliitika on
kord kompromisside kunst. Fraktsioonis maksab täielikult Jeremy Benthamilt (1748-1832)
pärinev tarkus, et igaühte tuleb võtta ühe eest ja mitte kedagi rohkem kui ühe
eest.
Tulles veelkord tagasi Meesaki
artiklis mainitud väärtuspõhisuse juurde, siis pole see enamasti midagi jäika,
vaid on avatud tõlgendustele. Kui kõik oleks üheselt selge, poleks vaja
kirjutada tekste Piibli kümne käsu või kuldse reegli selgitamiseks. Mulle näib,
et hea poliitika juurde kuulub avatud ja dialoogiline lähenemine, kus tugevate
argumentide mõjul ollakse nõus oma esialgseid vaateid korrigeerima. Nii püüame
ka fraktsiooni koosolekutel üksteisele eriarvamuste aluseid selgitada, enamasti jõuame ühisosa
väljatoomisele ning vahel kokkuvõttena kasutatav hüüatus „Meeskonna värk!“
kõlab ainult õige pisut iroonia ja huumoriga segatult.
Mulle näibki, et diktaadi asemel
kannustab sotse pigem soov kokku leppida ning poliitikas midagi reaalselt
kord saata. Olgu näiteks või presidendivalimised. Märt Meesaki artiklist võib
lugeda nagu oleks sotsid ja Eiki Nestor presidendi valimistel kuidagi häbisse
jäänud. Mulle tundub vastupidiselt, presidendivalimised algasid Eiki Nestori
kandideerimisega ja ta sai soliidse toetuse. Ning presidendivalimised ka
lõppesid SDE ja Eiki Nestori aktiivse tegutsemisega, mis tõi Eestile
suurepärase presidendi. Tarmo Vahteri artikkel „Sotside võidukas salaplaan
sillutas Kersti Kaljulaidile tee
Kadriorgu“ vähemalt nii väidab (Eesti Ekspress 28.12 2016).
SDEl läheb praegu üsna hästi. Reitingud
on tõusvad, maakonnaorganisatsioonid töötavad, Riigikogu fraktsioon, kus on
tasakaalus analüüsivõime, boheemlus ja loomingulisus, saab omavahel hästi läbi.
Kindlasti on SDEl Vabaerakonnaga ühiseid valijagruppe, kelle toetust taotleda –
võib-olla oli Märt Meesaki artikli mõte selles. Samas mulle tundub, et pärast
Vabaerakonna kunagist eitavat otsust kooseluseaduse rakendusaktide suhtes ja hiljutist
arusaama, et võimalus õigusabi taotlust esitada ka vene keeles on hiiliv vene
keelele riigikeele staatuse andmine, hakkavad minu arvates ka need valijagrupid
eristuma.