Ohtlikud raamatud ja õppekäigud

Ilmunud Postimehe arvamusportaalis: http://arvamus.postimees.ee/3929685/toomas-juergenstein-kas-raamatud-on-ohtlikud

Viimastel nädalatel on omajagu kõlapinda ja üldistusi leidnud koolide õppekirjanduse ja õppekäikudega seotud teema, õpilaste viimine Amwey äriesitlusele ja kaheksanda klassi õpilastele kirjanduse tundides lektüüriks lugeda antud Kaur Kenderi „Check Out“. Olemata kursis kummagi juhtumi üksikasjadega tunnetan loetletud näidete taga suuremat probleemi. Nimelt on õpetajal alati lihtsam piirduda koolis tavapäraste materjalide ning õppemeetoditega. Samas on vähemalt minule kooliteel jätnud sügavama jälje õpetajad, kelle oli julgust otsida õpilaste hinge, avada neile uusi vaatenurki, lubada neil südamest midagi kritiseerida või ka kaitsta. Küllap on need õpetajad oma otsingutes vahel ka eksinud, lisaks on õpilaste ärakasutamine alati taunitav. Kui aga õpetaja töö keskendub omakasupüüdmatule  taotlusele aidata kaasa noore inimese arengule, siis enamasti on ka  selles protsessis ette tulnud eksitused õpilastele harivad. Eelkõige tekkisid mul mõned mõtted seoses Kenderi teose lektüüriks määramisega.

Fikseerisin käsitletava teema siis, kui keegi (oli vist Mart Helme) Riigikogu puldis käsitles seda juhtumit negatiivse näitena. Hiljem jagas keegi fb-s link Objektiivi artiklist, kus nimetatud juhtumit käsitleti relativismi diktatuuri näitena, siis lugesin ka algse ERR uudise üle: http://uudised.err.ee/v/eesti/a84b7356-512b-4e81-a694-143701d7d058/roppustest-tulvil-teosed-voivad-opetaja-otsusel-pohikoolilapse-lektuuri-jouda

Kõigepealt olen üsna veendunud, et nimetatud Kenderi teos ei sisalda inimese anatoomia ja seksuaalelu tundmaõppimise mõttes õpilaste jaoks midagi uut. Käisin augusti lõpus oma vana kursusekaaslase Jaan Tätte kontserdil, laulude vahele rääkis ta lugusid oma elust, eriti noorusest. Meelde jäi üks detail, kuidas Jaan oli varakult kindlaks teinud ja läbi lugenud oma vanemate raamaturiiuli tagumises reas asunud soomlastelt tõlgitud raamatu „Avameelselt abielust“ (eesti keeles 1974). Mäletan sedasama omast kogemusest, ka mina teadsin selle raamatu asukohta koduses riiulis ning nii nagu enamikul minu tuttavatest sai see raamat põhikoolis läbi loetud. Kui tollel ajal peaaegu ainus arvestatavalt intiimelu käsitlev teos oli suurel osal noortest läbi loetud, miks peaks seksuaalmaailm varjatum olema tänapäeva virtuaalmaailma võimalusi arvestades.      

Teiseks olen tähele pannud, et kui arutluste all on kooliga seotud teemad, siis esitatakse sageli eeldusi, mis tegelikult paika ei pea. Näiteks arusaam, et mingi teose, teema või probleemi käsitlemine koolis tähendab automaatselt selles sisalduva sõnumi või vormi heakskiitmist. Kindlasti ei ole see nii. Õpilasel võib nii mõnigi teema või selle käsitlemise vorm tekitada vastumeelsust, ta võib mingeid väiteid aktsepteerida osaliselt, loetu võib õpilast viia uute mõtteseosteni, vahel vajavad noored loominguliseks edasiliikumiseks emotsionaalseid raputusi, vahel kasutatakse teatud tekste ka negatiivsete näidetena jne. Samuti on üks kirjandusteos alati vaid osake suuremas kirjanduse programmis, mis mitmekülgse ülevaate andmiseks peab koosnema erinevatest näidetest.

Viimases lõigus mainitud arusaama kohtasin tihti ka väitlustes usundiõpetuse üle. Justnagu teatud usulise teema arutamine paneks õpilase kohemaid  seda uskuma. Tegelikult võib sageli olla vastupidi, tasakaalust väljas käsitlusviis võib õpilased religiooni tunduvalt skeptilisemalt suhtuma panna.       

Kolmandaks, vastuolulisust ja ohte võib välja tuua väga paljude raamatute puhul. Väljapaistev bioloog ja ateismi üks mõjukamaid eeskõnelejaid Richard Dawkins on oma raamatus „Luul Jumalast“ (peatükis „„Hea“ raamat ning igavesti muutuv moraalne zeitgeist“) pühendanud paarkümmend lehekülge näitamisele, kui ohtlik, mõistusevastane ning julm raamat on Piibel. Dawkinsi väited on teravmeelsed ja vaimukad, loomulikult saab neid aga vaidlustada ning olengi Piiblit (nagu ka mitmeid teisi pühakirju) oma tundides südametunnistuse piinata kasutanud. Oluline on, et  õpetamine oleks avatud, dialoogiline ning erinevaid lähenemisi tutvustav. 

 

Kahtlemata võib mõni raamat olla ka otseselt elule ohtlik. Johann Wolgang Goethe teose „Noore Wertheri kannatused“ mõju põhjal on psühholoogid sõnastanud Wertheri efekti kui käitumisjuhise enesetapuks. Ega asjata kuulunud see Goethe teos mitmetes maades keelatud kirjanduse hulka. Samas ei seostu see teos reaalsusega enam nii vahetult kui Goethe kaasajal ning sellest keelust on mõistagi loobutud.  

Pikalt õpetajana töötanuna olid mul alati soojad ja meeldejäävad hetked, kui sain mõne lapsevanemaga arutada õppeainete sisulist poolt. Usun siiani, et lapsevanemate ja õpetajate suheldes saavad selgituse ja lahenduse suur enamik kõikidest koolis küsimusi tekitanud valikutest ja probleemidest.