Kuulasin laulus kostvaid kibedaid
sõnu, mõtlesin Mari Kalkunile, keda olen aastaid tagasi õpetanud ja äkki
tabasin end ootamatult minevikku vaatamas. Püüdsin ajas tagasi minnes
meenutada, kas ma julgustasin Mari poole
sõnagagi astuma rahvalauliku-muusiku teele, see oleks olnud endastmõistetav,
sest tema eeldused ja anne selleks valikuks paistsid kilomeetrite taha. Kui ma
seda ei teinud, kas olin juba siis humanitaarse elukutse esiletõstmisest
loobunud ja olnud õpetajana rahvusteaduste vaikses alistumises mõnevõrra
osaline.
Rahvusteadustest, teadusraha
jagamisest, koefitsientidest ja teaduse rahastamisel üldiseks eesmärgiks seatud
ühest protsendist SKPst on viimastel nädalatel palju kirjutatud. Ehk on
eestikeelse humanitaariaga tegelevate teadlaste olukorra üldistavaks
kirjelduseks üks parimaid kujundeid professor Rein Veidemanni Eesti Keele
Instituudis korraldatud ümarlaua
sissejuhatuseks peetud kõne pealkiri „Hing paelaga kaelas“ (ERRi uudised,
02.02.2020). Samal teemal on ilmunud
mitmeid artikleid (Johanna Ross, Tiit Hennoste, Neeme Näripä jt), presidendile
ja valitsusele on tehtud avalik pöördumine ning tunnistan, et ei oska esitatud argumentidele midagi olulist
lisada. Ehk siis ainult juba esimeses lõigus väljendatud tunnet, et võibolla
algas humanitaaria alistumine algas juba mõni aeg tagasi.
Folklorist, laulja ja luuletaja
Aado Lintrop, kelle blogipostitus oli üks humanitaaria seekordne ärkamine alguse sai, on
pessimistlik ja kurb: „Mis edasi saab?
Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris
ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest.“.
Mõtlesingi, millal ma viimati
ütlesin naljatlevalt mõnele õpilasele, et sinust võiks saada hea arhivaar,
rahvaluuleteadlane, filoloog või eesti usundi uurija. Ja pean tunnistama, et ei
suutnud seda meenutada. Tõsi, paar korda olen mõne õpilase filosoofilist võimekust
esile tõstnud, kuid samas kiirustades maininud, et head filosoofid võivad olla
väga mitmekesiste elualade inimesed. Tulevastest elukutsetest ja
haridusvalikutest rääkides olen viimased kümmekond aastat pigem suu kinni
pidanud, elanud kaasa humanitaaria valinud õpilaste võitlusele rahaliselt
väärikalt elada. Ja tõdenud, et Marju Lepajõe mõtiskluses filmis „Päevade
sõnad“, kus ta arutleb ainult kerge irooniaga kui palju maksab üks tõlgitud
Descartes΄i
meditatsioon, on midagi tänasele maailma väga omast.
Kirjeldatud mälestusi elustades olen
mõelnud, et viimastel nädalatel diskuteeritavad rahastusotsused on tegelikkuses
vaid jäämäe tipp. Et sellised otsused üleüldse võimalikuks saaksid, eelneb
nendele ilmselt humanitaaria aeglane alistumine juba üldhariduskoolides. Ja
võibolla on selle üheks tunnuseks humanitaaria kui halvasti makstud ja
stressirohke elukutse soovitamisest loobumine.
Teoreetiline füüsik Piret Kuusk
kinnitab oma hiljuti ilmunud raamatus „Aegruum“ selgelt, et kui me ei mõtle
enam eesti keeles, oleme rahvusena kadunud. Mulle tundub, et humanitaaria
alistumise peatamise üheks eelduseks on sellega seotud murede tajumine
võimalikult erinevate elualade poolt. Muutunud hoiaku piltlikuks näiteks võiks
olla ükskõik missuguse aine õpetaja poolt pillatud repliik mõne muusikariistaga
kokkukasvanud õpilasele: „Rahvalauliku-muusikuna võiksid sa edasises elus
paljudele rõõmu pakkuda!“
Lisaks:
Peaaegu alati aitab masendusest välja huumor. Järgnev tsiteerimine ei taotle kindlasti järjekordset füüsikute
lüürikute vastuolu esiletõstmist, pigem stereotüüpide nähtavaks tegemist. Nimelt
kirjutasin mõned päevad tagasi Facebooki lühikese kommentaari „Naer läbi
pisarate“ kui jagasin ülimenuka komöödiasarja „Suure Paugu teooria“ üht
episoodi, mida püüan järgnevalt kirjeldada. Läbi arvutiekraani vestlevad seal
geniaalne füüsik Sheldon ja ainult pisut vähem geniaalne neurobioloog Amy.
„Ole valmis tõeliseks õuduseks!“
ütleb Amy häält tõstes. „Kui Su sõbrad pole veenvad , võidakse sellel aastal
toetada geoloogiaosakonda.“
Sheldon on nördinud „Armas aeg,
mitte mullainimesi!“
Amy tõstab oma näo kaamerale veel
lähedale ja sosistab: „Või veel hullem: need rahad võivad minna humanitaaridele?“
Sheldon on üdini kohkunud, kuid
resoluutne: „Ei!“
Amy maalib võimalikust õudusest
täpsema pildi: „Miljonite dollaritega külvatakse üle luuletajad,
kirjandusteadlased ja soouuringutega tegelevad üliõpilased!“
Kogu Sheldoni olemus väljendab ebaõigluse
tajumist: „Kui ebahumaanne!“
