Minu esindusnägu lähenevatel Riigikogu valimistel |
Valimised terendavad juba paari kuu
pärast ning enamikku kandidaatidest vaevab muu hulgas ka küsimus, kuivõrd
suudab ta oma isiku, isiklikud ideed ja tugevused koduerakonda toetama panna.
Jõulude ajal tuligi mulle pähe kolm teemat ja nendega seotult mõtlesin välja
kolm esmast valimislubadust, milles end enam-vähem koduselt tunnen ja mis on
vähemalt minu hinnangul SDE ideede ja väärtustega heas kooskõlas. Esimene on
üsna konkreetne, teine üht kindlat valdkonda puudutav ja kolmas üldine.
Kõigepealt ma arvan, et Riigikokku on
jätkuvalt vaja inimesi, kes lähiminevikus on reaalselt tajunud, mis koolis ja
klassis igapäevaselt toimub. Ta võiks olla sõbrasuhetes tänaste ja paarkümmend
aastat tagasi kooli lõpetanud õpilastega ning on valmis igal hetkel taas
õpetajana klassi ette astuma. Selliselt platvormilt on lihtsam hakata lahendama
kooli tulevikku puudutavaid küsimusi. Minu jaoks on kooli probleemidest üheks
olulisemaks õpetajate järelkasv, sest kui sellel alal midagi ei muutu, on 5-6
aasta pärast juba halvasti – lihtsalt paljudes kohtades pole kedagi klassi ette
saata. Palk on vaid üks komponent, usun, et kui suudame viimasel ajal toimunud aastase
100 eurose palgatõusu sammu pisut pikendada ning garanteerida, et alampalgale
lisaks ette nähtud 20% õpetajate töötasust jõuab tõepoolest kooli, on palgaga
päris hästi. Raskem küsimus on stereotüüpide muutmine, noort õpetajat toetav
koolikorraldus, mõistlik töökoormus jne. Ning noorte õpetajate soosimine peab
kindlasti kaasas käima vanema põlve õpetajate tunnustamisega, kes on Eesti
kooli hoidnud üsna kitsastes oludes. Usun, et õpetaja ameti populaarsemaks
muutmine on üks konkreetne ülesanne, mille lahendamisele suudan Riigikogus
kaasa aidata.
Teiseks nimetan avatud ja dialoogilise
religiooni nähtavaks tegemist. Tunnistan, et tõuke selliseks lubaduseks sain
portaali Objektiiv hiljutisest saatest, kus Varro Vooglaid kinnitas, et sotse
ja eriti minusugust ei tohiks üleüldse kirikus armulauale lubada (https://www.youtube.com/watch?v=WqzznWP-Hd4 , vaadata alates 40.30 umbes üks minut) – eks ma pean Varro
Vooglaiu ja teise saatejuhi Markus Järvi eest kindlasti mõne palve lugema, nad
on pühendunud inimesed, kuid minu tee on teine. Seoses kooseluseaduse ja ka
ränderaamistiku aruteludega on religioossed argumendid üsna jõuliselt sisenenud
ühiskonna üldisesse debatti. Tahangi seista selle eest, et ühiskonnas oleks
enam nähtav religioon, mida esindavad näiteks Annika Laats, Ain Riistan, Anne Kull, Roland Karo, Marju Lepajõe, Mart
Salumäe, Johann-Christin Põder, Triin Käpp jpt ning minu arvates ka Vello Salo,
Kalle Kasemaa ja Toomas Paul. Kindlasti ei ole loetletud inimesed usuküsimustes kõiges ühel meelel. Kuid minu kogemuse kohaselt esindavad nad religiooni, mis on avatud ja kriitiline, humoorikas
ja naeratav, kindel, kuid halastav, tolerantne, õppiv ja mitmekesine. Tean ka seda, et
ainult avatud ja dialoogiline religioon tagab selle, et noorem põlvkond ei
astuks usust lihtsalt mööda. Eestis ei ole riigikirikut, kuid Riigikogus oleks
mul võimalik avatud religioossuse võlu ja valu laiemalt tutvustada.
Kolmandaks
püüan seista selle eest, et inimestega ei manipuleeritaks. Tean, et inimloomus
on nõrk ning hüüded „Lööge ta risti!“ tekivad kergesti, olen kunagi ka ise
selliste hüüdjate hulgas olnud. Hiljuti nägin üsna lähedalt, kuidas on inimeste
teadmatust kasutades manipuleeriti nendega debatis ränderaamistiku üle. Ma saan
aru, et ühiskonnas on olemas tundlikud teemad (olgu lisaks ränderaamistikule
nimetatud näiteks metsaraidega seotud teemad, Rail Baltic, kooseluseadus jne),
kuid debattides on alati võimalik destruktiivseid äärmuseid vältida. Usun, et
mul pisut annet paljusid teravaid teemasid pisut rahulikuma debati poole
suunata, seda nii oma fb seinal, Riigikogus kui ka tänaval.
Lisasin lõppu meenutuseks eelmiste valimiste reklaami. |