Kolm esimest lubadust valimisteks

Minu esindusnägu lähenevatel Riigikogu valimistel

 

Valimised terendavad juba paari kuu pärast ning enamikku kandidaatidest vaevab muu hulgas ka küsimus, kuivõrd suudab ta oma isiku, isiklikud ideed ja tugevused koduerakonda toetama panna. Jõulude ajal tuligi mulle pähe kolm teemat ja nendega seotult mõtlesin välja kolm esmast valimislubadust, milles end enam-vähem koduselt tunnen ja mis on vähemalt minu hinnangul SDE ideede ja väärtustega heas kooskõlas. Esimene on üsna konkreetne, teine üht kindlat valdkonda puudutav ja kolmas üldine.

Kõigepealt ma arvan, et Riigikokku on jätkuvalt vaja inimesi, kes lähiminevikus on reaalselt tajunud, mis koolis ja klassis igapäevaselt toimub. Ta võiks olla sõbrasuhetes tänaste ja paarkümmend aastat tagasi kooli lõpetanud õpilastega ning on valmis igal hetkel taas õpetajana klassi ette astuma. Selliselt platvormilt on lihtsam hakata lahendama kooli tulevikku puudutavaid küsimusi. Minu jaoks on kooli probleemidest üheks olulisemaks õpetajate järelkasv, sest kui sellel alal midagi ei muutu, on 5-6 aasta pärast juba halvasti – lihtsalt paljudes kohtades pole kedagi klassi ette saata. Palk on vaid üks komponent, usun, et kui suudame viimasel ajal toimunud aastase 100 eurose palgatõusu sammu pisut pikendada ning garanteerida, et alampalgale lisaks ette nähtud 20% õpetajate töötasust jõuab tõepoolest kooli, on palgaga päris hästi. Raskem küsimus on stereotüüpide muutmine, noort õpetajat toetav koolikorraldus, mõistlik töökoormus jne. Ning noorte õpetajate soosimine peab kindlasti kaasas käima vanema põlve õpetajate tunnustamisega, kes on Eesti kooli hoidnud üsna kitsastes oludes. Usun, et õpetaja ameti populaarsemaks muutmine on üks konkreetne ülesanne, mille lahendamisele suudan Riigikogus kaasa aidata.

Teiseks nimetan avatud ja dialoogilise religiooni nähtavaks tegemist. Tunnistan, et tõuke selliseks lubaduseks sain portaali Objektiiv hiljutisest saatest, kus Varro Vooglaid kinnitas, et sotse ja eriti minusugust ei tohiks üleüldse kirikus armulauale lubada (https://www.youtube.com/watch?v=WqzznWP-Hd4 , vaadata alates 40.30 umbes üks minut) – eks ma pean Varro Vooglaiu ja teise saatejuhi Markus Järvi eest kindlasti mõne palve lugema, nad on pühendunud inimesed, kuid minu tee on teine. Seoses kooseluseaduse ja ka ränderaamistiku aruteludega on religioossed argumendid üsna jõuliselt sisenenud ühiskonna üldisesse debatti. Tahangi seista selle eest, et ühiskonnas oleks enam nähtav religioon, mida esindavad näiteks Annika Laats, Ain Riistan,  Anne Kull, Roland Karo, Marju Lepajõe, Mart Salumäe, Johann-Christin Põder, Triin Käpp jpt ning minu arvates ka Vello Salo, Kalle Kasemaa ja Toomas Paul. Kindlasti ei ole loetletud inimesed usuküsimustes kõiges ühel meelel. Kuid minu kogemuse kohaselt esindavad nad religiooni, mis on avatud ja kriitiline, humoorikas ja naeratav, kindel, kuid halastav, tolerantne, õppiv ja mitmekesine. Tean ka seda, et ainult avatud ja dialoogiline religioon tagab selle, et noorem põlvkond ei astuks usust lihtsalt mööda. Eestis ei ole riigikirikut, kuid Riigikogus oleks mul võimalik avatud religioossuse võlu ja valu laiemalt tutvustada.

Kolmandaks püüan seista selle eest, et inimestega ei manipuleeritaks. Tean, et inimloomus on nõrk ning hüüded „Lööge ta risti!“ tekivad kergesti, olen kunagi ka ise selliste hüüdjate hulgas olnud. Hiljuti nägin üsna lähedalt, kuidas on inimeste teadmatust kasutades manipuleeriti nendega debatis ränderaamistiku üle. Ma saan aru, et ühiskonnas on olemas tundlikud teemad (olgu lisaks ränderaamistikule nimetatud näiteks metsaraidega seotud teemad, Rail Baltic, kooseluseadus jne), kuid debattides on alati võimalik destruktiivseid äärmuseid vältida. Usun, et mul pisut annet paljusid teravaid teemasid pisut rahulikuma debati poole suunata, seda nii oma fb seinal, Riigikogus kui ka tänaval.   

Lisasin lõppu meenutuseks eelmiste valimiste reklaami.