Tagasiside
kahest nüüd juba mõned nädalad tagasi toimunud usuga seotud sündmusest, milles olen
osalenud, pani mind taas mõtlema usu ja kiriku rolli üle Eestis. Eelkõige üht usuringkondade
seest kasvavat ohtu, mida olen hakanud pisut teravamalt tajuma, tahaks välja
tuua. Aga kõigepealt neist kahest sündmusest.
11. oktoobril toimus Tartus konverents
„Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“, korraldajateks Eesti
Seksuaaltervise Liit ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Kohal viibinuna võin
kinnitada, et konverents oli huvitav, sealt võis leida nii uusi mõtteid,
kinnitusi vanadele mõtetele ning ideid, mida tahtnuks veel kaaluda või millele
vastu vaielda. Ja sugugi mitte vähe tähtis, kohvipauside ja lõuna ajal peetud
vestlused olid sisukad ja huvitavad. Mitmetes usulistes ja konservatiivsetes
portaalides olid hinnangud antud konverentsile
negatiivsed.
13.
oktoobril esitlesin Tartus Jaani kirikus oma aabitsat „Kes Sa oled taevas.
Avatud uskliku aabits.“ Esitlus kulges kenasti, ehkki raamatuke oli valmis juba
paar nädalat. Olen sellele aabitsale saanud üsna palju tagasisidet, seda nii
teoloogide, koguduse liikmete kui ka usust kaugemale jäävate inimeste käest. Enamasti
toetust (näiteks Isabel Jezierska „Jumal naerab, kui Jeesus nutab“ Sirp
25.10.2019), kuid ka kriitikat selle raamatukese liigse liberaalsuse pärast.
Õieti on ette heidetud põhiliselt üht peatükki, kus kinnitan, et kristlane võib
rahulikult toetada kooseluseadust.
Vaatleksin aga hoopis vaadelda üht sündmuste sisusse mitte
puutuvat küsimust, mida olen samuti mitmel korral kuulnud. Nimelt, miks ma
üleüldse (sama on küsitud usuteaduskonna kohta, kuid siin ei saa ma kindlasti
vastajaks olla) avaldan avalikult seisukohti, mis pole praegusel hetkel kiriku
pealiinis üldlevinud? Olen sellele küsimusele vastates kasutanud nii
emotsionaalseid kui ratsionaalseid argumente.
Esimese mõttekäigu olen laenanud Jaan Kaplinskit, kes on
võrrelnud usu kuulutamist armumisega. Armunuga on nõnda, et ikka ja jälle tahab
rääkida oma kaaslasest. Nii olen ka mina ikka ja jälle rääkinud luterlikust
teoloogiast, mille keskmes on armastus ja lunastus ning kuidas need ühiskonnas
avalduvad on põlvkonnast põlvkonda kestva igavese tõlgendamise küsimus.
Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud ka vastutus. Olen järgnevat
mõttekäiku oma koduse kiriku EELK kohta paar korda esitanud, kuid teen seda ka
veel kord. Kasutan veidi vananenud andmeid, kuid mäletatavasti luges 2000.
aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see
arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on neid numbreid
kommenteerinud nõnda: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse
vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema
põlvkonna seas usklike väga nõrk peale kasv.“
Numbrid ütlevad, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv
EELK kaotas kahe rahvaloenduse vahel umbes 30% oma toetajatest. Seda on
tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike
kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv
lähenemine ning nad on suutnud kõnetada erinevaid põlvkondi. See on ka üks
põhjuseid, miks ma püüan mulle endale omast keskmisest (tean väga hästi, et see
väljend on spekulatiivne) ehk pisut liberaalsemat usku jõudu mööda kirjutiste
ja sõnavõttudega nähtavaks teha.
Ühesõnaga,
minu meelest on liberaalsema ja konservatiivsema suuna eksisteerimine kirikus
normaalne ja rikastav. Oht, mis sellega
kaasneb, mida olen viimasel ajal teravamalt tajunud ja millest ma ise kindlasti
puhas pole, on püüe asendada rõõm kahjurõõmuga.
Rõõmu
osa on ristiusus oluline, meenutagem või Issanda ingli kuulutust Luuka
evangeeliumist: „Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan
teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale!“ (Luuka evangeelium 2:10).
Aga
puhas rõõm eeldab, et Sa tunned rõõmu ka selle inimese saavutustest, kes ei ole
sinuga sama meelt. Olen kogenud ja näinud, kuidas usulistes asjades väljendub
erimeelsus sageli teistmoodi mõtleja moraali ja väljaütlemiste kriitilise
mikroskoobi alla võtmises. Kindlasti on võimalik temas vigu leida, mõnda tema
väljaütlemist pahatahtlikult tõlgendada ning usulise sõnumi rõõmu asendab
märkamatult kahjurõõm, sest teistimõtleja madal moraalne pale on paljastatud.
Madala moraalse palega inimese ebaõnnestumiste üle on aga võimalik kergesti
kahjurõõmu tunda, südametunnistust see eriti ei vaevagi.
Tahaks
lõpetuseks jällegi rõhutada seksuaalsuse
ja usu kokku viinud esimeses lõigus nimetaud konverentsi avakõnes kõlanud
usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku sõnu: „ .. tuletan meelde vana maailma
prohvetite suus kõlanud ütlust: ärge kartke!“ Tõepoolest, ei tohi karta näha
head inimestes, kes saavad maailmast teisti aru.
Esitan ka mõned lingid, kus olen usu
ja kiriku mõju üle ühiskonnas mõtisklenud:
Postimees 11.06.2012: „Teadjate tulek“
https://arvamus.postimees.ee/872358/toomas-jurgenstein-teadjate-tulek
Kirik &Teoloogia 18.03.2016:
„Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/
Õhtuleht
09.10.2017 : „Jumala saadetud päästekopter“ http://www.ohtuleht.ee/832894/toomas-jurgenstein-jumala-saadetud-paastekopter
Sirp 19.10.2018: „Vana hea valgustatud
luterlus“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vana-hea-valgustatud-luterlus/