Et rõõm ei asenduks kahjurõõmuga

Tagasiside kahest nüüd juba mõned nädalad tagasi toimunud usuga seotud sündmusest, milles olen osalenud, pani mind taas mõtlema usu ja kiriku rolli üle Eestis. Eelkõige üht usuringkondade seest kasvavat ohtu, mida olen hakanud pisut teravamalt tajuma, tahaks välja tuua. Aga kõigepealt neist kahest sündmusest.

11. oktoobril toimus Tartus konverents „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“, korraldajateks Eesti Seksuaaltervise Liit ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Kohal viibinuna võin kinnitada, et konverents oli huvitav, sealt võis leida nii uusi mõtteid, kinnitusi vanadele mõtetele ning ideid, mida tahtnuks veel kaaluda või millele vastu vaielda. Ja sugugi mitte vähe tähtis, kohvipauside ja lõuna ajal peetud vestlused olid sisukad ja huvitavad. Mitmetes usulistes ja konservatiivsetes portaalides olid hinnangud antud  konverentsile negatiivsed.

13. oktoobril esitlesin Tartus Jaani kirikus oma aabitsat „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits.“ Esitlus kulges kenasti, ehkki raamatuke oli valmis juba paar nädalat. Olen sellele aabitsale saanud üsna palju tagasisidet, seda nii teoloogide, koguduse liikmete kui ka usust kaugemale jäävate inimeste käest. Enamasti toetust (näiteks Isabel Jezierska „Jumal naerab, kui Jeesus nutab“ Sirp 25.10.2019), kuid ka kriitikat selle raamatukese liigse liberaalsuse pärast. Õieti on ette heidetud põhiliselt üht peatükki, kus kinnitan, et kristlane võib rahulikult toetada kooseluseadust.  

Vaatleksin aga hoopis vaadelda üht sündmuste sisusse mitte puutuvat küsimust, mida olen samuti mitmel korral kuulnud. Nimelt, miks ma üleüldse (sama on küsitud usuteaduskonna kohta, kuid siin ei saa ma kindlasti vastajaks olla) avaldan avalikult seisukohti, mis pole praegusel hetkel kiriku pealiinis üldlevinud? Olen sellele küsimusele vastates kasutanud nii emotsionaalseid kui ratsionaalseid argumente.

Esimese mõttekäigu olen laenanud Jaan Kaplinskit, kes on võrrelnud usu kuulutamist armumisega. Armunuga on nõnda, et ikka ja jälle tahab rääkida oma kaaslasest. Nii olen ka mina ikka ja jälle rääkinud luterlikust teoloogiast, mille keskmes on armastus ja lunastus ning kuidas need ühiskonnas avalduvad on põlvkonnast põlvkonda kestva igavese tõlgendamise küsimus.       

Teiseks on mind kahtlemata mõjutanud ka vastutus. Olen järgnevat mõttekäiku oma koduse kiriku EELK kohta paar korda esitanud, kuid teen seda ka veel kord. Kasutan veidi vananenud andmeid, kuid mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on neid numbreid kommenteerinud nõnda: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk peale kasv.“

Numbrid ütlevad, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK kaotas kahe rahvaloenduse vahel umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine ning nad on suutnud kõnetada erinevaid põlvkondi. See on ka üks põhjuseid, miks ma püüan mulle endale omast keskmisest (tean väga hästi, et see väljend on spekulatiivne) ehk pisut liberaalsemat usku jõudu mööda kirjutiste ja sõnavõttudega nähtavaks teha.

Ühesõnaga, minu meelest on liberaalsema ja konservatiivsema suuna eksisteerimine kirikus normaalne ja rikastav.  Oht, mis sellega kaasneb, mida olen viimasel ajal teravamalt tajunud ja millest ma ise kindlasti puhas pole, on püüe asendada rõõm kahjurõõmuga.

Rõõmu osa on ristiusus oluline, meenutagem või Issanda ingli kuulutust Luuka evangeeliumist: „Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale!“ (Luuka evangeelium 2:10). 

Aga puhas rõõm eeldab, et Sa tunned rõõmu ka selle inimese saavutustest, kes ei ole sinuga sama meelt. Olen kogenud ja näinud, kuidas usulistes asjades väljendub erimeelsus sageli teistmoodi mõtleja moraali ja väljaütlemiste kriitilise mikroskoobi alla võtmises. Kindlasti on võimalik temas vigu leida, mõnda tema väljaütlemist pahatahtlikult tõlgendada ning usulise sõnumi rõõmu asendab märkamatult kahjurõõm, sest teistimõtleja madal moraalne pale on paljastatud. Madala moraalse palega inimese ebaõnnestumiste üle on aga võimalik kergesti kahjurõõmu tunda, südametunnistust see eriti ei vaevagi.

Tahaks lõpetuseks jällegi rõhutada seksuaalsuse ja usu kokku viinud esimeses lõigus nimetaud konverentsi avakõnes kõlanud usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku sõnu: „ .. tuletan meelde vana maailma prohvetite suus kõlanud ütlust: ärge kartke!“ Tõepoolest, ei tohi karta näha head inimestes, kes saavad maailmast teisti aru.

Esitan ka mõned lingid, kus olen usu ja kiriku mõju üle ühiskonnas mõtisklenud:  

Postimees 11.06.2012: „Teadjate tulek“ https://arvamus.postimees.ee/872358/toomas-jurgenstein-teadjate-tulek

Eesti Kirik 26.02.2014: „Kasvame lahku“  http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/

Kirik &Teoloogia 18.03.2016: „Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/

Õhtuleht 09.10.2017 : „Jumala saadetud päästekopter“ http://www.ohtuleht.ee/832894/toomas-jurgenstein-jumala-saadetud-paastekopter

Sirp 19.10.2018: „Vana hea valgustatud luterlus“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vana-hea-valgustatud-luterlus/