Teen
üle hulga aja numbriga märgitud poliitilise sissekande ja vaatlen pisut oma mätta
otsast valitsuskoalitsiooni seisu. On ju valitsus nüüd enam-vähem 100 päeva
ametis olnud ja mõned üsna üldised mõtted sooviksin kirja panna.
Puudutan
üsna vähe Isamaad, sest nende positsioon on ehk kõige vähem muutunud. Neil on
asjatundlikud ministrid, päris paksu rahakotiga toetajad, kuid head ideed,
kuidas EKRE tagant välja paista, ei ole. Ehk kõige enam on seda ministrina
suutnud Riina Solman, kes on üsna edukalt püüdnud luua kuvandit hoolivast
konservatiivsusest, seevastu Reinsalu puhul võib pigem täheldada püüet EKREst
sammuke kaugemale astuda või mõne väitega EKREt ennetada. Ning sügis peab andma
vastuse, kuivõrd selgete väärtushinnangutega parlamendisaadikud (näit. Mihhail
Lotman) ikkagi suudavad EKRE sõnu (esialgu sõnu, mitte niivõrd tegusid)
seedida. Eesti keele erikomisjoni esimehe valimine näitas, et väga suuri
kompromisse Mihhail oma põhimõtetega ei tee, teaduse rahastamise lõplikele
numbritele peab ta aga sügisel silma vaatama.
Keskerakonna
olukord on raske, kuid järgnevateks valikuteks on jäme ots nende käes. Alustan
siiski sellest, et mäletan Keskerakonnaga koos valitsuses olemist suuresti
positiivselt. Läksin riigikokku veel koalitsiooni Reform - SDE - Isamaa ajal, üsna kohe tuli planeeritud
riigieelarve ja mäletan, et õpetajate
palgatõusuks oli seal mõeldud 3% + raha, mis oleks tulnud erakoolide
tegevustoetuse lõpetamisest. Uues koalitsioonis saime õpetajatele ja
kultuuritöötajatele kolmel aastal siiski soliidsema palgatõusu. Lisaks said
enamik haridus – ja kultuuritöötajaid lisaraha ka tulumaksureformist, tõsi,
siin eelistanuks ma klassikalist astmelist tulumaksu. Kui nüüd õpetajate
palgatõus peatatud või jääb vähe tuntavaks (2-3%), võib haridustöötajate
pettumus üsna suur olla ja mitmed päris kenasti alanud protsessid (näit õpetajameti
populaarsuse tõus) peatuda. Haridustöötajate ametühing on igatahes üsna
teravaid signaale juba andnud, isegi streigijutt käis läbi.
Kui
ma nüüd vaatan, siis pisut valitsuskoalitsiooni tulevikku, siis Jüri Ratas on
sümpaatne, visa ja kompromisse leidev valitsusjuht, kellel on väga hea
lastetuba, kuid mulle tundub, et hetkel jääb tal puudu ka Keskerakonna parimate
peade toest. Kadri Simson vaatab pigem Euroopa poole, Mailis Repsi ees terendab
haridusvaldkonna ühendameti loomine, mis kindlasti kergelt ei tule. Uutest
tulijatest on positiivselt silma paistnud väga hea mõtlemisega Tanel Kiik,
kellelt peaministril on ehk kõige enam ideid saab ning suurtele otsustele tuge
leiab. Samas vähemalt esialgu näitavad reitingud, et vene taustaga poliitikute
vangerdamine linna juhtivatele kohtadele ja EKRE solvangute eest vabandamine pole
päris see, mida valijad Keskerakonnalt ootavad.
Parlamendi
matemaatika on mitmel puhul läbi mängitud ja võimalused uuteks koalitsioonideks
on teada. Keskerakonna koalitsioonist reformierakonnaga on päris palju juttu
olnud, opositsiooni minek tunduks vähem tõenäoline. Lisan veel ehk pisut
ootamatu väite, miks Jüri Ratas peaministri portfelli Riigikogu esimehe haamri
vastu võiks vahetada. Jüri on mulle kogu aeg tundunud sügavalt uustestamentliku
arusaamaga maailmast (tema seotusest mõne kogudusega ma ei tea), kus domineerib
armastus, vanatestamentlik käsualdis EKRE peaks talle olema olemuslikult
vastumeelne.
EKRE
puhul on näha, et nad saavad väga hästi aru, mis neile edu toob. Valitsusse
minnes nad kogesid, et populaarsust ei suuda nad saavutada tööga, sest nende ministrid
on nõrgavõitu – välismaal käimist vältiv välismajanduse minister on paraku oma
ametikoha karikatuur. Alkoaktsiisi alandamine tõi kaasa nii tunnustust kui
kriitikat ning rahva tervis sellest kindlasti ei kosu. Pole õnnestunud ka
ideoloogilise baasteose loomine, arvustused on näidanud, et Põlluaasa raamat(ud)
on lapsik ja seal taga olev ideoloogia küündimatu. Ning üle jäävadki üle lühikesed
maailma paika panevad kõllid – Urmas Espenberg oli vist selle lähenemise taga. Ühesõnaga,
puistata oma pooldajatele lühikesi, selgeid ja vastanduvaid sõnumeid.
Tsiteerin vahepeal oma EPLi artiklit
30.mail 2016
Saksa
vaimulik Martin Niemöller (1892–1984) on meeldejäävalt ja piltlikult
kirjeldanud millegi olulise samm-sammulist kadumist ühiskonnas. Tsiteerin tema
pisut erinevates variantides liikuvat kurba mõtisklust: „Kui natsid
tulid kommunistide järele, siis ma vaikisin, ma ei ole ju kommunist. Seejärel
tulid nad sotsiaaldemokraatide järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju
sotsiaaldemokraat. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ma vaikisin,
sest ma polnud ju ametiühingu liige. Siis nad tulid juutide järele, ma
vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja kui nad tulid lõpuks minu järele, siis
ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protesteerida.“
Mulle
näib, et tänased kõhklejad võivad aduda Niemölleri poolt kirjeldatuga üsna
analoogilist protsessi, mida püüangi tänapäevases kontekstis esitada: „Kui
öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge.
Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste
hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud
piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohtas,
siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui palgalõhe
Eestis jõukamate ja vaesemate vahel kasvas Euroopas üheks suuremaks, siis ma ei
protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.“ Viimast loetelu üle lugedes
tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu
astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha valik.
Tsiteeritud
artiklist on üle kolme aasta möödas ning vahepeal on EKRE analoogiliselt rünnanud
teadlaseid, kliimaaktiviste, Tallinna Ülikooli,
ka laulvat revolutsiooni, mis osutus siiski liiga suureks vastaseks ja Mart
Helme pidi sammu tagasi astuma. Ning piiri selles loetelus ei tule, sest EKRE eksistents
vastandumisel püsib, mida erakonna juhid väga hästi taipavad.
Mart Helmelt pärineb veel mõte, et nad võitlevad kristliku ühiskonna eest. Tahaksin
selles kontekstis loominguliselt refereerida prantsuse mõtlejat Rene Girardi
(1923 – 2015), kes on uurinud eelkõige ohverdamise teemat. Girardi järgi võib
maailma religioonides täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu vanale
maailmakorrale, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate
ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna
Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.
Maailm muutub tõesti kiiresti, paljusid inimesi on muutused teinud
ebakindlaks ja EKRE juhtidele pakub see võimaluse nendega manipuleerimiseks. Esialgu
märgitakse süüdlased st potentsiaalsed ohvrid suuliselt, omade seast leitud
patuoinad ka ohverdatakse. Nii juhtus näiteks Tartu piirkonna
esimehe Indrek Särjega. Usulises kontekstis tähendab see aga tõsiasja, et EKRE seisab eelkõige
vanatestamentliku ohvreid nõudva ühiskonna eest.
Kui
ma mõtlen lõpetuseks veel oma koduerakonna SDE peale, mis peaks olema praeguses olukorras kandev idee, siis oleks
selles solidaarsus ohvritega ning ühiskonnas vaimu ja rõõmu otsimine.
Eurovalimistel näitas Marina Kaljurand, et soojuse, tarkuse ja asjatundlikkusega
on võimalik ületada neid, kelle peamiseks sõnumiks on vastandumine ja keelamine.
Tsiteerin
lõpetuseks veel Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, kus paater Jakobuse suu läbi
öeldakse:
„Võivad saabuda hirmu ja sügavaima viletsuse
ajad. Ja kui selles viletsuses veel õnne peaks leiduma, siis saab see ainult
vaimne olla, mis tahapoole suunatult varasemate ajastuste kultuuri püüab
päästa, ettepoole suunatult aga ajal, mis muidu täielikult aine võimusesse
langeks, rõõmsalt ja väsimatult vaimu esindab."