Poliitika 13

Teen üle hulga aja numbriga märgitud poliitilise sissekande ja vaatlen pisut oma mätta otsast valitsuskoalitsiooni seisu. On ju valitsus nüüd enam-vähem 100 päeva ametis olnud ja mõned üsna üldised mõtted sooviksin kirja panna.     

Puudutan üsna vähe Isamaad, sest nende positsioon on ehk kõige vähem muutunud. Neil on asjatundlikud ministrid, päris paksu rahakotiga toetajad, kuid head ideed, kuidas EKRE tagant välja paista, ei ole. Ehk kõige enam on seda ministrina suutnud Riina Solman, kes on üsna edukalt püüdnud luua kuvandit hoolivast konservatiivsusest, seevastu Reinsalu puhul võib pigem täheldada püüet EKREst sammuke kaugemale astuda või mõne väitega EKREt ennetada. Ning sügis peab andma vastuse, kuivõrd selgete väärtushinnangutega parlamendisaadikud (näit. Mihhail Lotman) ikkagi suudavad EKRE sõnu (esialgu sõnu, mitte niivõrd tegusid) seedida. Eesti keele erikomisjoni esimehe valimine näitas, et väga suuri kompromisse Mihhail oma põhimõtetega ei tee, teaduse rahastamise lõplikele numbritele peab ta aga sügisel silma vaatama.        

Keskerakonna olukord on raske, kuid järgnevateks valikuteks on jäme ots nende käes. Alustan siiski sellest, et mäletan Keskerakonnaga koos valitsuses olemist suuresti positiivselt. Läksin riigikokku veel koalitsiooni Reform - SDE  - Isamaa ajal, üsna kohe tuli planeeritud riigieelarve ja mäletan, et  õpetajate palgatõusuks oli seal mõeldud 3% + raha, mis oleks tulnud erakoolide tegevustoetuse lõpetamisest. Uues koalitsioonis saime õpetajatele ja kultuuritöötajatele kolmel aastal siiski soliidsema palgatõusu. Lisaks said enamik haridus – ja kultuuritöötajaid lisaraha ka tulumaksureformist, tõsi, siin eelistanuks ma klassikalist astmelist tulumaksu. Kui nüüd õpetajate palgatõus peatatud või jääb vähe tuntavaks (2-3%), võib haridustöötajate pettumus üsna suur olla ja mitmed päris kenasti alanud protsessid (näit õpetajameti populaarsuse tõus) peatuda. Haridustöötajate ametühing on igatahes üsna teravaid signaale juba andnud, isegi streigijutt käis läbi.   

Kui ma nüüd vaatan, siis pisut valitsuskoalitsiooni tulevikku, siis Jüri Ratas on sümpaatne, visa ja kompromisse leidev valitsusjuht, kellel on väga hea lastetuba, kuid mulle tundub, et hetkel jääb tal puudu ka Keskerakonna parimate peade toest. Kadri Simson vaatab pigem Euroopa poole, Mailis Repsi ees terendab haridusvaldkonna ühendameti loomine, mis kindlasti kergelt ei tule. Uutest tulijatest on positiivselt silma paistnud väga hea mõtlemisega Tanel Kiik, kellelt peaministril on ehk kõige enam ideid saab ning suurtele otsustele tuge leiab. Samas vähemalt esialgu näitavad reitingud, et vene taustaga poliitikute vangerdamine linna juhtivatele kohtadele ja EKRE solvangute eest vabandamine pole päris see, mida valijad Keskerakonnalt ootavad.   

Parlamendi matemaatika on mitmel puhul läbi mängitud ja võimalused uuteks koalitsioonideks on teada. Keskerakonna koalitsioonist reformierakonnaga on päris palju juttu olnud, opositsiooni minek tunduks vähem tõenäoline. Lisan veel ehk pisut ootamatu väite, miks Jüri Ratas peaministri portfelli Riigikogu esimehe haamri vastu võiks vahetada. Jüri on mulle kogu aeg tundunud sügavalt uustestamentliku arusaamaga maailmast (tema seotusest mõne kogudusega ma ei tea), kus domineerib armastus, vanatestamentlik käsualdis EKRE peaks talle olema olemuslikult vastumeelne. 

EKRE puhul on näha, et nad saavad väga hästi aru, mis neile edu toob. Valitsusse minnes nad kogesid, et populaarsust ei suuda nad saavutada tööga, sest nende ministrid on nõrgavõitu – välismaal käimist vältiv välismajanduse minister on paraku oma ametikoha karikatuur. Alkoaktsiisi alandamine tõi kaasa nii tunnustust kui kriitikat ning rahva tervis sellest kindlasti ei kosu. Pole õnnestunud ka ideoloogilise baasteose loomine, arvustused on näidanud, et Põlluaasa raamat(ud) on lapsik ja seal taga olev ideoloogia küündimatu. Ning üle jäävadki üle lühikesed maailma paika panevad kõllid – Urmas Espenberg oli vist selle lähenemise taga. Ühesõnaga, puistata oma pooldajatele lühikesi, selgeid ja vastanduvaid sõnumeid.

Tsiteerin vahepeal oma EPLi artiklit 30.mail 2016

Saksa vaimulik Martin Niemöller (1892–1984) on meeldejäävalt ja piltlikult kirjeldanud millegi olulise samm-sammulist kadumist ühiskonnas. Tsiteerin tema pisut erinevates variantides liikuvat kurba mõtisklust:  „Kui natsid tulid kommunistide järele, siis ma vaikisin, ma ei ole ju kommunist. Seejärel tulid nad sotsiaaldemokraatide järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju sotsiaaldemokraat. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju ametiühingu liige. Siis nad tulid juutide järele, ma vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja kui nad tulid lõpuks minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protesteerida.“

Mulle näib, et tänased kõhklejad võivad aduda Niemölleri poolt kirjeldatuga üsna analoogilist protsessi, mida püüangi tänapäevases kontekstis esitada: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohtas, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui palgalõhe Eestis jõukamate ja vaesemate vahel kasvas Euroopas üheks suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.“ Viimast loetelu üle lugedes tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha valik. 

Tsiteeritud artiklist on üle kolme aasta möödas ning vahepeal on EKRE analoogiliselt rünnanud  teadlaseid, kliimaaktiviste, Tallinna Ülikooli, ka laulvat revolutsiooni, mis osutus siiski liiga suureks vastaseks ja Mart Helme pidi sammu tagasi astuma. Ning piiri selles loetelus ei tule, sest EKRE eksistents vastandumisel püsib, mida erakonna juhid väga hästi taipavad.

Mart Helmelt pärineb veel mõte, et nad võitlevad kristliku ühiskonna eest. Tahaksin selles kontekstis loominguliselt refereerida prantsuse mõtlejat Rene Girardi (1923 – 2015), kes on uurinud eelkõige ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmakorrale, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.

Maailm muutub tõesti kiiresti, paljusid inimesi on muutused teinud ebakindlaks ja EKRE juhtidele pakub see võimaluse nendega manipuleerimiseks. Esialgu märgitakse süüdlased st potentsiaalsed ohvrid suuliselt, omade seast leitud patuoinad ka ohverdatakse. Nii juhtus näiteks Tartu piirkonna esimehe Indrek Särjega. Usulises kontekstis tähendab see aga tõsiasja, et EKRE seisab eelkõige vanatestamentliku ohvreid nõudva ühiskonna eest.

Kui ma mõtlen lõpetuseks veel oma  koduerakonna SDE peale, mis peaks olema  praeguses olukorras kandev idee, siis oleks selles solidaarsus ohvritega ning ühiskonnas vaimu ja rõõmu otsimine. Eurovalimistel näitas Marina Kaljurand, et soojuse, tarkuse ja asjatundlikkusega on võimalik ületada neid, kelle peamiseks sõnumiks on vastandumine ja keelamine.

Tsiteerin lõpetuseks veel Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, kus paater Jakobuse suu läbi öeldakse:    

„Võivad saabuda hirmu ja sügavaima viletsuse ajad. Ja kui selles viletsuses veel õnne peaks leiduma, siis saab see ainult vaimne olla, mis tahapoole suunatult varasemate ajastuste kultuuri püüab päästa, ettepoole suunatult aga ajal, mis muidu täielikult aine võimusesse langeks, rõõmsalt ja väsimatult vaimu esindab."