Miks hääletada sotsiaaldemokraatide poolt

Võtsime pühapäeval Tartus vastu sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi „Nutikas Tartu“, samuti avalikustasime kandideerijate nimekirja. Olen juba varem öelnud, et linnavolikokku ma ei lähe, kandideerin erakonna toetuseks. Palusin end nimekirjas viimseks panna ning soovitan minu valijatel anda hääl mõnele neile sümpaatsele sotside kandidaadile, kui kedagi ei leia, alles siis võib ka minu poolt hääletada. Kui umbes poolteist kuud tagasi tutvustasin oma blogis mõningaid sotside Tartu kandidaate, siis tänases postituses otsustasin välja tuua mõned üldised punktid, miks võiks valimistel hääletada minu koduerakonna SDE poolt. 

Kõigepealt seda, et mingis mõttes on SDE kindlasti läbilõige ühiskonnast. Olen siin kohanud väga tarku, kuid ka üsna küündimatuid inimesi, nii sihikindlaid edasipürgijaid kui ka taoistlikke kulgejaid, konfliktseid ja leebeid tüüpe jne. Ei pea ennast mingiks erandiks, mul on teatavaid andeid õpetamiseks ja kirjutamiseks, kuid paljudes asjades, näiteks kiiret mõtlemist nõudvatel debattidel olen üsnagi saamatu.    

Aga miks siis ikkagi sotse valida. Esiteks, mulle ikkagi tundub, et on SDE keskmisest targem ja kultuurilembelisem erakond targa esimehega. Kui vaatasin erakondade esimeeste tänavust debatti arvamusfestivalil, siis panin tähele, et paljudes punktides andis Jevgeni analüüs raamistiku, kus teised debatis osalejad liikuma hakkasid. Ühesõnaga, tarkuse armastajatele võiks sotsid atraktiivsed olla.

Teisena tahaks märkida, et sotside hulgas on üsna heas tasakaalus kaks vabaduse vormi: vabadus millekski ja vabadus millestki. Näiteks ma eriti ei tea, mis asi on erakondlik distsipliin st olen end sotside seas ikka vabana tundnud. Teisalt, olen olnud ka vaba murest, et kui mu entusiasm või energia mingil põhjusel raugeb, kas mulle olulised tegevused lähevad edasi – tean, et keegi võtab mu rolli üle. Vabaduse millekski suur osakaal teeb sotsid sarnaseks mitmete vabaühenduste ja valimisliitudega, vabaduse millestki kohalolu annavad väljakäidud väärtustele ja  ideedele stabiilsuse.

Pole ime, et mitmed valimisliitudes alustanud inimesed on tänaseks jõudnud sotside hulka. Seega võiksid täna valimisliite pooldavad inimesed kaaluda tõsiselt sotside poolt hääletamist.

Kolmandaks, üha enam hakkab kaduma sotside kuvand, et nad räägivad, aga ei tee. Sotside eesmärgiks on ikka olnud püüdlemine hoolivama, solidaarsema ja võrdsemaid võimalusi pakkuva ühiskonna poole ja selleks on reaalseid samme ka tehtud. Nii riigi kui kohalikul tasandil - tean omast käest, et Tartus sai näiteks lasteaiakohtade puudus leevendust just sotsidest linnajuhtude eestvedamisel. Ning märgiline on ka see, et hoolitakse kõikidest inimestest, ka vähemustest. Seega sobivad sotsid valijatele, kellele on oluline paljudest religioonidest  ja maailmavaadetest tuttav põhimõte: käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.

Poliitika 10

Augusti teine nädal on alanud ning on märke, et uus poliitikahooaeg hakkab tuult purjedesse saama.  Poliithooajale vastu minnes tahaksin ühe esmase mõtte praeguse valitsuskoalitsiooni võimaluste ja ohtude kohta öelda.  

Kirjapandu päästikuks oli Andrus Ansipi „Kroonikas“ antud kommentaar Jüri Ratase kohta (Kroonika artiklit ma lugenud pole, ainult väljavõtet), kus Ansip pahandab Ratasega senise lihtsa maksusüsteemi pea peale keeramises: mida, vend, sina selle senise kõrge taseme nimel oled teinud? Kui kommentaarides pandi pahaks sõna „vend“ kasutamist, siis mulle säärane lähenemine pigem meeldis. Tean, et nii Andrus Ansipil kui Jüri Ratasel on religiooniga isiklik suhe olemas ning selline pöördumine näitab, et tegemist on väga põhimõttelise asjaga. Jüri Ratas ka vastas, kinnitades, et talle teeb rõõmu, et oleme valitsuses hea meeskonnana ning loetud kuudega teinud palju olulisi otsuseid, millest mitmeid on Eestis oodatud juba üle kümne aasta. 

Kõigepealt mulle näib, et valitsuskoalitsioonile on püsimiseks avanssi antud.  Nimelt läheb majandusel hästi. Esimese kvartali majanduskasv oli 4,4%, teise kvartali oma pole veel esitatud, kuid tõenäoliselt tuleb ka see märkimisväärne – suurem kui viimasel kümnekonnal aastal. Koduseid SDE asju tunnen mõistagi kõige paremini, meil on 15 parlamendi liiget suuresti ühtsed, Keskerakonna ja IRLi puhul pole ma aga ühtsuses nii kindel. Senised pingeid tekitanud otsused ja väljaütlemised on enamasti tehtud maailmavaatest lähtuvalt (olgu või Reinsalu poolt üles tõstetud kooseluseaduse tühistamine) st nende pingetega ollakse arvestanud. Kui aga tuleb hakata tegema raskeid otsuseid ka majanduse halvast seisust lähtuvalt, siis on oht koalitsiooni üksmeelsusele palju suurem. Aga nagu ma ütlesin, majandusel läheb hästi tõenäoliselt veel mõnda aega ning seda aega tuleb mõistlikult kasutada.  

Olen aru saanud, et suuremad otsused, mis fikseerivad valitsuse näo, on tänaseks tehtud. Mida aga olen käesoleval suvel sõprade/tuttavate/võõrastega suheldes küll tajunud, et seni on selgelt puudulik olnud nende otsuse põhjendamine ja lahtiseletamine. Minu tuttavate ja sugulaset hulgas on väga mitut laadi Eesti inimesi: õpetajaid, kultuuri - , meditsiini - ja kaubandustöötajaid, ülikooliinimesi jne. Suvel sai mulle selgeks, et mitmete valitsuse otsuste rahulik, poolt ja vastuargumente välja toov selgitamine on pooleli. Olgu nende otsusteks siis haldusreform, Rail Baltica, maksuseadused, metsaseadus vms. Tundlikke otsuseid selgitades tuleb need rahulikult „pulkadeks“ lahti võtta, sageli nende otsuste taga oleva „suure pildi“ juurde pöörduda, paljusid asju tuleb erinevas sõnastuses korrata jne.  Ja see selgitustöö pole mitte ainult ministrite, vaid sama palju parlamendisaadikute töö.

Võib-olla tunnen ma õpetajana selgitusvajadust teravamalt kui mõne teise ala inimesed. Ja selgitada pole lihtne, alustada tulebki ju sellest, et enamik otsuseid pole mustad ega valged, vaid keerulised kompromissid, mitmete otsuste puhul on selle taga kümnete aastate tagused otsused, mingil hetkel võib olla midagi  viltu läinud, kuid  parandamine enam võimalik pole jne. Ning mitmed otsused tulenevadki sellest, kas valitsus asub tsentrist pisut vasakul või paremal (ei arutle siin selle üle, kuivõrd vasak-parem skaala tänapäeval kasutatav on).

Selline selgitustöö võib tunduda tüütu, kindlasti tuleb ette ka teravaid olukordi, kuid seda tegemata jätta ei saa. Tunnistan, et mulle isiklikult meeldib teemasid lahata kirjalikult, suuliselt jään sageli hätta. Ja oleks päris hea tunne, et pärast selgitusi keegi ütleks, et ma mõistan sind, kuid maailmavaatelistel põhjustel olen ma teist meelt.