Vahekokkuvõte valimisjooksust

Kümmekond aastat tagasi tundsin, et füüsiline vorm läheb väga käest ja hakkasin tasapisi jooksmas käima. Alates 2012. aastast olen sügiseti osalenud Tartu jooksumaratoni 10 kilomeetri jooksudes ning seda valimistele üle kandes võin hetkel kujundlikult öelda, et valimisjooksuga olen praegu kusagil Karlova majade vahel, kuid Annelinna sild juba paistab.

Teen nüüd mõned tähelepanekud erakondade hetkeseisu kohta.

Keskerakond rõhutab õiglast riiki ja iseenda muutumist.  Nende esindajad on nähtavad, liiguvad palju üritustel ja koosolekutel, samas artiklite ja filmiklippide pool neil liiga tugev ei ole. Vahel imestatakse, kuidas hoolimata sageli väga üldisest jutust peaminister  Jüri Ratas nii populaarne on. Võin oma kogemuse põhjal öelda, et Jüri on hooliv ja sümpaatne juht. On pigem reegel, et pärast mõnda pingelist hääletust tuleb õhtul peaministri kõne või sõnum, kus ta südamlikult istungi tulemuse eest tänab. Jah, ka minul on raske uskuda, et ta ei teadnud erakonnale toodud sularahast, kuid arvatavasti see miniskandaal teda väga ei kahjusta. Keskerakond on stabiilne erakond, kus reitingus pole oodata tänasest tasemest liiga suurt tõusu ega langust.  

Mulle näib, et Reformierakond pole oma potentsiaali täielikult avanud ning ma olen hakanud arvama, et äkki ei avagi. Väljapoole väga seda ei paisata, kuid aiman erakonna sees sisemisi pingeid. Avalikkuses sagedamini esinejatest on Jürgen liiga terava ütlemisega (tema mõistust ma igal juhul tunnustan), Kaja Kallas ei mõju alati usutavalt, Aivar Sõerd on väga ühe teema mees (omas teemas on ta kahtlemata hea). On tõsisasi, et Reformierakonnaga võistleme me päris suurte hulga nooremate valijate pärast. Kaotasime valijaid siis, kuid Urmas Reinsalu umbusaldamisel ei suutnud me väärtuspõhiseks jääda, kuid usun, et vähemalt osa võitsime tagasi, kui rändedebatis Reformierakond väga kõikuvaks osutus. Tartus on Reformierakonnal väga tugev sümpaatsetest inimestest koosnev nimekiri (kellest suure osaga hästi läbi saan) ning nendega võistlemine ei tule kindlasti kerge.

EKREl on seni kõik ettevõtmised läinud pärivoolu, kuid paar takistavat asjaolu on viimastel kuudel ilmunud. Ühtpidi on Isamaa hakanud ühele valijagrupile alternatiivi pakkuma, teisalt hakkab kogunema neid, kellele erakonna perekonna kesksus takistuseks on (näiteks Maria Kaljuste ja tema toetajad). Ka avaldatud nimekirjad ei ole just liiga tugevad ning programm selgelt nõrk ja populistlik. Kõigest hoolimata on EKRE seis hea, nad kõnetavad valijaid kelle ülesleidmisega on teistel erakondadel raskusi, neil on oskus end ühel ajal tugevana ja ohvrina näidata ning hetkeseisuga teevad nad korraliku tulemuse. Arvan, et valimisteni jäänud aeg mängib pigem nende kahjuks.

Isamaal on viimastel kuudel läinud päris hästi. Neis on jälle näha entusiasmi, enesekindlust, aktiivsust jne. Üles tõstetud teemad on küll vastuolulised, näiteks neid analüütikuid, kes pooldavad teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmist, on selgelt vähemus. Mündi teine pool ongi, et Isamaa väikese tõusu taga pole niivõrd sisuline tugevus kui paks rahakott ning massiivne kampaania. Tartus on esikolmikus küll väga tugevad, kuid üsna ühetüübilised mehed, kes ilmselt ka üksteise hääli söövad. Kõigest hoolimata on Isamaa seis praegu mõõdukalt optimistlik.  

Vabaerakonna kohta ütlen kohe, et Riigikogus on selle erakonna inimesed olnud mul väga sümpaatsed, kuid ma ei näe võimalust, et erakond künnist ületab. Ei usu, et Juku-Kalle Raid siin olulise muutuse toob, ehkki elevust tekitab ta kindlasti. Siiski tahan Vabaerakonna ees mütsi maha võtta, sest nad kannavad oma seisundit stoiliselt ja väärikalt.  

Eesti 200 hindamisel olen kõige ebakindlam. Paljud ideed mulle meeldivad, kuid nad on minu arvates teinud kaks suurt viga. Päris oluliseks eksimuseks loen kultuuriinimestelt nime Eesti 200 kaaperdamist (olen Kärt Summatavetiga ja Mart Meriga sellel teemal rääkinud, see oli tõesti kaaperdamine ilma vabandamiseta). Teiseks plakatiskandaal, millega tehti haiget integratsiooni teemaga pikalt tegelenud inimestele. Kaks eksitust ja mõlemal juhul pole hoolitud inimestest. Samas on selge, et uutele tulijatele peab võimaluse andma ja enamik Eesti 200 inimesi ei ole nende vigadega seotud.  Siiski on minu jaoks on küsimus, kas nad  suudavad esile tõsta sisu kui seni on domineerinud juriidika ja poliittehnoloogia.

Elurikkuse erakonda ja rohelisi vaatan koos. Mulle tundub, et  reaalsus on karm, eraldi toimetades jäävad loodushoiule suunatud jõud parlamendist välja. Rail Baltic pole enam see teema, mis inimesed käima tõmbaks. Rohelised jõud on sümpaatsed, kuid kopeerin siia kommentaari, mida ütlesin fb-s kui kuulsin uue erakonna loomisest: Olen kuulnud kümnekonnast nimest, kes on seotud tekkiva Elurikkuse erakonnaga. Enamasti on need minu põlvkonnakaaslased (nende seas ka häid tuttavaid), inimestena kahtlemata targad, ühiskonna pärast südant valutavad ja vabadust armastavad, mitmed nende ideed on mulle lähedased. Hakkasin mõtlema, miks pole mul isegi mõtet tulnud nendega ühineda? Üsna spekulatiivse üldistusena pakuks välja, et Elurikkuse inimesed usuvad pisut enam imedesse, kuid ei ütle seda välja. Mina ütlen välja, et usun imedesse, kuid olen üsna pessimistlik, et juhtun mõnes neist osalema. 

Viimaks peatun oma erakonnal, sotsiaaldemokraatidel. Ma arvan, et kampaania on meil käivitunud päris hästi, programmil pole ka viga. Tean, et veri on paksem kui vesi, kuid meie valimisklippi pean ülekaalukalt kõige paremaks, ränderaamistiku debattides säilitasime väärtuspõhisuse, tean, et Indrek Tarandi tegutsemisele on erinevaid hinnanguid ka erakonna sees, mina olen oma toetust paaris artiklis põhjendanud.  Usun, et kui suudame kampaanias hoida empaatilist, helget ja väärtuspõhist joont, siis on meil päris head võimalused oma toetust kasvatada – selle aasta esimesed reitingud ongi olnud üsna julgustavad.