Imed meie eludes

Olen päris palju kuulnud kedagi ütlemas, et Eesti taasiseseisvumine on ime. Kuna olen elus religiooniga natuke tegelenud ja religioonides on ikka imedest juttu, siis toon alustuseks välja mõne religioosse ime. 

Nii näiteks on õigeusus juba sajandeid peetud oluliseks püha tule ime. See juhtub igal aastal õigeusu kalendri järgi Vaiksel laupäeval kui Jeruusalemma patriarh läheb Jeesuse hauakabelisse, mis asub Püha Haua kirikus. Ta palvetab ning väidetavalt saabub siis imelisel kombel püha tuli, mis patriarhi ei põleta, kuid süütab kimbu küünlaid, mis tal kaasas on. Pärast viivad eelkõige õigeusklikud seda tuld maailma laiali, ka Eestisse on seda toodud.

Või näide teisest kirikust. Peamiselt katoliikluses tuntakse ühe imena stigmasid – seletamatut verejooksu kätest ja jalgadest, kohtadest, kus olid Kristuse haavad. Viimase aastasaja üheks tuntumaks stigmatistiks oli Itaalias elanud kaputsiini munk isa Pio (1887 - 1968), kellest on olemas meeldejäävaid filmikaadreid.  

Loomulikult tekitavad niisugused imed paljudes inimestes skeptilisust ja kahtlusi. Filosoof  David Hume on välja toonud neli imevastast argumenti, mis on aktuaalsed ka täna:  

• Ime tunnistajaks pole kunagi olnud piisav arv kaine mõistuse ja hea haridusega inimesi.

• Kuna imed, esinevad ka pühakirjades, siis on inimeste psühholoogiline seisund nendest mõjutatud ja nad võivad näha imet seal, kus seda tegelikult pole.

• Imedest räägitakse peamiselt vähese haridusega inimeste seas, kes ei tunne loodusseadusi ja ei tea, kuidas maailm toimib.

• Imedest räägitakse erinevates usundites, kuid sageli üksteise vastu.

Ise on mulle tundunud, et  küpse religiooni üheks tunnuseks asjaolu, et ime ei eristu kuidagi muust usulisest  sõnumist, olles kirjeldatava loo üks komponent. Ka dalai-laama on rääkinud mõningate budistlike munkade haruldastest võimetest või surnud dalai-laama poolt oma järglase leidmiseks antud juhtnööridest kui igapäevasest asjast. 

Vahvalt on imede teemat käsitlenud judaismi üks voolusid hassiiidid. Neilt pärinev mõttelõng, et kõik imelood, mis pühadest meestest räägitakse, pole tegelikult sündinud. Kuid püha on ka see, mis pole tõsi, kui vagad inimesed pühadest meestest nii räägivad. 

Kristlastele on ime juures oluline veel, et nende usu keskmes on tohutu ime - määratu suur jõud, mis on loonud universumi ja mida meie kultuuris nimetatakse Jumalaks, on valinud välja mitte millegi erilisega silma paistva päikesesüsteemi, leidnud sealt ühe väiksevõitu planeedi, kehastunud seal ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks ning lasknud ennast ära tappa. Sellise ime kõrval on mõningad esmapilgul seletamatud juhtumid üsna väikese kaaluga. Ehk nagu kinnitab tark vaimulik Toomas Paul: „Inkarnatsioon on imede ime. Muu imepärane on parimal juhul abivahend teel selle taipamise poole.“ 

Mulle tundub, et  ka taasiseseisvumine on inkarnatsiooniga pisut sarnane, ehkki võrratult väiksem, raamistav ime, mille sees sündinud imelugusid igaüks meenutada võib. 

Toon lõpetuseks näiteks kaks imelugu, mida olen ise kogenud:

Ime nr 1: Pidin Nõukogude sõjaväest (Kabulist) hakkama koju sõitma, kuid mul polnud korralikke saapaid. See selgus ärasõidule eelneva päeva lõunaks. Kirsades oli seitse auku, kojusõiduks ettenähtud kingad oli vana laomees maha müünud, uus kinnitas, et ei tea midagi. Mul õnnestus mõne mahhinatsiooni tulemusena hankida saapad nr 42, kuid vaja oli 44, no ei läinud 2 numbrit väiksemad saapad mulle jalga. Kujutasin ette, kuidas kõik mu augulisi kirsasid vahivad. Viimase võimalusena läksin ärasõiduhommikul kell 5 riidelao juurde, kus olin eelneval päeval kolm korda käinud, keegi ei avanud. Põrutasin rusikaga uksele, unine lipnik tegi ukse lahti ja vahetas sõnagi lasumata kingad niisuguste vastu, mis mulle jalga läksid.     

Ime nr 2: Olime matkal Jakuutias Tšerski ahelikul. Lähimast asulast on ahelikuni pikk maa, saime ühe kopterijuhiga kaubale, et ta meid maha paneks nõnda, et me kaks päevateekonda suhteliselt nüri rühkimist mööda teed kokku hoiaksime. Lennul sekkus kohalik kolhoosi esimees, kes hakkas jorisema, et miks meid ikka kaasa võeti. Lõpuks pandi meid tundmatu onni juurde maha (pärast selgus, et see polnudki eriti kaugel meie soovitud kohast). Kõik tundus halb, onni räästa olla oli väikesekaliibriline püss, laadisin selle ja tulistasin pinge maandamiseks õhku. Selle paugu peale jooksid neljast suunast onni juurde kokku mitusada põhjapõtra.