Miks ma seda teen

 

Pärast minu artiklit „Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!“ https://www.err.ee/1135603/toomas-jurgenstein-abielureferendum-on-paganlik-ettevotmine, küsis üks siiras sügavalt religioosne inimene, miks ma seda teen, sest tema arvates ma lammutan kristlust. Püüdsin talle selgitada, et asi on vastupidi, ma püüan kristlust toetada ja levitada. Tsiteerin veelkord omajagu pahandust toonud Kolakowski artiklit seekord teisest kohast: „Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja asutusväärsemat kui Jeesus Kristuse õpetus /../“[1] Ja ma kindlasti usun ja toetan tsiteeritud arvamust.

Aga ma olen natuke mures. Iga päev koolis noortega töötades ma näen, et religioonil ei ole suures enamuses õpilaste jaoks kohe mitte mingit autoriteeti. See lihtsalt ei kõneta neid.

Kasutan nüüd üht oma vana artiklit ja vanu andmeid ja räägin natuke EELKst. Mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit väitis neid andmeid kommentaarides: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ See on väga tõsine sõnum luterlikku kirikut armastavatele inimestele.

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK on kaotanud umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Kuuluvus kirikutesse seal küll väheneb, kui näiteks Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt umbes 70% rahvastikust.

Tean, need on üsna vanad andmed, tean ka seda, et end luterlasteks pidavate inimeste arvu vähenemine on aeglustunud, kuid pole peatunud.

Mida võiks minu arvates teha selle olukorra parandamiseks? Ega mul head vastust pole, järgnevalt paar sõna sellel teemal siiski kirjutan. 

Kõigepealt tahan tunnustada konservatiive. Tunnen ju väga pikka aega Meie Kiriku portaalis aktiivseid Veiko Vihurit ja Illimar Toometit, ma ei kahtle nende töö siiruses ja nad teevad seda kirega. Pietistlikus liinis on Joel ja Kristjan Luhamets ületamatud, nad on inimeste kõrval headel ja halbadel aegadel nii pisarate kui huumoriga. Ja nad teevad oma tööd südamega. Minu rada on nendest headest inimestest lahku läinud, kuid ma ei näe selles probleemi. Nii Franciscus, Aquino Thomas, Pascal ja Luther olid tõsised kristlased, kuid kõik pisut omamoodi.

 Kunagi kirjutasin ka artikli  „Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ ja olen seal väljendatud seisukohtadel tänaseni:  https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/

Ka intellektuaalne pool kirikus on kirikus kõrge tase olemas. Ma arvan, et Toomas Pauli esseed on Eesti absoluutne tipp, Jaan Lahelt ilmus äsja soliidne kokkuvõte „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum, Ülikooli usuteaduskonnas on Urmas Nõmmik, Anne Kull, Ain Riistan jt. Kirikud on täis head kunsti, väärt oreleid, jumalikku muusikat jne.  

 Samas mulle siiski tundub, et meie inimese kõnetamisega jääb kirik pisut hätta. Mahatma Gandhi on öelnud, et religioone tuleb hinnata mitte halvemate, vaid parimate näidete varal, mis nad on loonud. Ja niisuguseid parimaid kõnetusi, mis suudaksid kaasa haarata ka kristlusest väljapoole jäävaid inimesi, on napilt.  Minu jaoks on viimaste aastata peaaegu ainsaks näiteks Annika Laatsi sõnavõtt „Suud puhtaks“ saates, kellel huvi võib üle vaadata:  https://www.facebook.com/watch/?v=10155548734837324

Ma tunnen, et mul pisut üle keskmise annet usulise sõnumi mõistetavaks tegemiseks kriitiliselt mõtlevatele tänastele inimestele.  Sellest lähtuvalt olen kirjutanud artikleid ja hakanud avaldama avatud uskliku sarja, mille teine raamat „Kus Sa oled taevas. Avatud uskliku apokriivad“ peaks oktoobris ilmuma.  

Loomulikult tulenevad minu sõnavõtud ja kirjutised maailmavaatest. Olen poliitilistelt vaadetelt tsentrist pisut vasakul, filosoofiliselt on mulle ehk kõige lähem eksistentsialism oma usulises vormis. Sellele lisandub ehk pisut naiivne optimism ja millegipärast ka rõõmus meel. Usun, et skandinaavia luterluses ujuksin tõenäoliselt peavoolus.  Ning millegipärast mulle tundub, et sellises vormis usk võib päris paljudele inimestele toeks olla. Umbes selline oleks mu vastus sellele siirale usuinimesele.  

 

---

[1] Leszek Kolakowski „Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest.“