ISISe toetajatest

Pärast üleeilset Välisilma saadet sai ETVs näha filmi Briti dzhihaadipruudid. Hakkasin mõtleme, et kas minu õpilaste hulgast võib tulla ka ISISe toetajaid ning soodsate asjaolude korral ka nendega ühinejaid. Loomulikult on arutlus puhtalt hüpoteetiline, kultuuritaust ju suurel enamikul teine, islam üsna vähestele atraktiivne, kuid teatav huvi mõned mõtted ja kogemused läbi sõeluda tekkis. Erinevalt filmist mõtlen siiski ka noormeeste peale. Olgu veel öeldud, et ma tean üsna vähe psühholoogiast ning lähtun järgnevas üsna hajusas arutluses eelkõige oma vaistust.

Tegelikult seondub mul selle teemaga ka üks mälestus, millele olen ikka ja jälle mõelnud. See oli aastat 15 tagasi Inglismaal Oxfordis, mul oli võimalus kuu aega käia mööda koole ning vaadata kuidas religiooniõpetust õpetatakse. Kuna mul juhendaja kantseldas ka mitmeid kohalikke tudengeid, kes olid koolides praktikal, tutvusin mõnega neist. Üks neist oli omaks võtnud islami. Ta põhjendas seda nõnda, et kui tavalises inglise koolis peab ta pühendama 90% oma energiast distsipliinile ja 10% õppeainele, siis islami koolis saab see olema teistpidi – 10% distsipliinile ja 90% õppeainele (võib-olla need protsendid päris sellised ei olnud). Igatahes oli korra tagamise moment selle noormehe põhjendustes olulisel kohal.  

Üks mis üleeilsest filmist läbi kõlas oli tõdemus, et mitmete Süüriasse läinud dzhihaadipruutide näol polnud tegu rumalate tüdrukutega. Näiteks tuntud Somaalia päritolu kaksikute puhul mainite nende tegevust matemaatikaklubis, lisaks nende debateerimisoskust ja indu. Natuke sobrasin internetis, nende tüdrukute ühese ja loogilise maailmanägemise soovi nimetasid veel mõned allikad. Fundamentalismi puhul ongi mitmel korral räägitud, et see sobib pigem tehnilise haridusega inimestele, kes maailma mõistavad üheste põhjus-tagajärg seostena. Kui sinna lisada veel noorusega kaasas käiv romantikavajadus ongi kirjeldatud üks grupp õpilasi, kellele olen mõelnud.     

Teiseks, minu kodukülas Pärnumaal kasutati osade laste kohta terminit väikesed vanainimesed. Paar õpilast tuleb üsna lihtsalt silme ette. Neid kohe väga häiris, kui midagi tehti nende meelest oluliselt teisiti kui nad kodus ja kogukonnas harjunud olid. Ehkki nad ei avaldanudki oma pahameelt valjusti, kuid sisimas tunnetasin nende turtsumist. Seda tüüpi õpilased tahavad väga ehitada õiglast, traditsioonilist ja korda hindavat ühiskonda.

Kolmandaks, mõtlesin õpilastele, kes on natuurilt loojad. Aga loojad, kes tahavad mängida kõige paremate ja  vägevamate vahendite ja asjadega. Samuti elavad nad sageli sügavalt sisse oma fantaasiasse või siis virtuaalsesse maailma. Ja nüüd tuleb võimalus luua ja otsustada inimeste saatuse üle mitte virtuaalselt, vaid päriselt.  

Mida ma saan õpetajana teha, et ka need kujuteldavad ohud kunagi ei realiseeruks?

Esmalt arvan, et peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab gümnaasiumis 3 aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Maailma muutmise ja korrastamise teemad pole lihtsad, seal on palju aspekte, ebameeldivaid näiteid ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu. Ning kindlasti peab õpetaja olema valmis, et ka tema vaated õpilaste argumente kuulates muutuvad.  

Teiseks, probleemid ei ole põgenemiseks, vaid arutamiseks. Tunnetan, et olen viimasel ajal liiga vähe oma tundide teemasid põletavate teemadega sidunud. Tõsi, alati olen vähemalt enda arvates leidnud kaalukaid põhjuseid.

Kolmandaks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kokkuvõtet tehes pean tunnistama, et see postitus oli pelgalt mõtetega mängimine, reaalset probleemi ju pole. Aga võibolla tuleb ka niisugused teemad vahel läbi mõelda.