Ärritav headus

Tunnistan, et kadunud poja loos (Lk 14: 11-32) on mind alati midagi ärritanud. Küllap olen kujutanud ennast selles loos esineva vanema vennana, kes on päevade kaupa tööd rabanud ning siis avastanud, et pidu peetakse mitte tema, vaid kogu oma vara raisanud noorema venna auks. 

Mulle tundub, et paljuski sarnast ärritust tunnetasin mitmetes reaktsioonides, mis järgnesid 6. septembril Vabaduse väljakul peetud MTÜ Sõbralik Eesti poolt korraldatud kontserdile. See oli südamlik ja ilus üritus, kus lauldi ja musitseeriti, räägiti mõistmisest ning kõneldi erineva nahavärviga inimeste vendlusest. Lisaks pakkusid oma roogasid mitmed rahvusköögid. Analoogiliselt kadunud poja looga võisidki mõned kriitikud mõelda, et miks ei peetud pidu mitte aastaid Eestit üles ehitanud inimeste auks, vaid äsja siia saabunud pagulaste toetuseks.

Praegu Euroopa tulipunktis olevale pagulaste probleemile ei ole lihtsaid lahendusi. Endastmõistetavate arusaamade deklareerimine, et põgenikke tuleks aidata nende kodule võimalikult lähedal, võidelda inimsmugeldamisega või panustada tuleks sõjalise konflikti lõpetamisele ei tee Euroopasse jõudnud põgenike probleemi olematuks ning ei lahenda sisuliselt mitte midagi. Selles olukorras on mõistlik otsida põhimõtet või tõekspidamist, millele oma igapäevases käitumises toetuda. Ning kristluses on loomulik hädasolijaid aidata.         

Olen uhke oma kiriku üle, kes on valinud pagulaste toetamise ning nendega aktiivse tegelemise tee. Kindlasti ei ole see tee probleemideta, küllap tuleb arvestada mitmete tagasilöökidega, kuid sarnaselt kadunud poja loole loodan siin ärritava headuse ja mõistmise kohalolu kirikus ja selle levimist kogu ühiskonda. Siis saavad sellest osa ka paljud teised hädalised. 

Usulise taustaga ärritav headus ja püüd mõista võib vahel minna väga kaugele. Toon näite umbes kümne aasta tagusest Ameerika Ühendriikidest, kui  Charles  Roberts tulistas amišite koolis surnuks viis 7- kuni 13-aastast tüdrukut, lisaks sellele sai viis koolitüdrukut vigastada ja lõpuks tappis mees ka iseenda.  Amiši kogukond andestas tulistajale ja veelgi enam, nad lõid mõrvari lese ja tema kolme lapse toetuseks fondi ning annetasid sinna märkimisväärse summa raha.  

Mõistan ka seda, et paljud eestimaalased tunnevad hirmu tundmatu ees ja on skeptilised pagulasi toetavate tegevuste suhtes. Loodan siiski, et need raskused on ületatavad. Julgustust pakuvad näiteks  Arvo Pärdi sõnad tema hiljutisel juubelikontserdil:  „ Olen õnnelik, väga õnnelik, et ma elan sellel maal, kus inimesed oskavad jõuliselt ja siiralt oma heatahtlikkust näidata. Elagu Eesti! Ja kaitsku teda Jumal.“

Ilmunud ajalehes Eesti kirik 16.09.2015