Samas pole muusikast arusaamise nappus takistanud mind
muusika suurkujude vastu aukartust tundmast. See oli paar aastat tagasi, kui Tartus
Rüütli tänaval tuli mulle Arvo Pärt vastu. Olin tol päeval sõpradega paar õlut võtnud
ja ei salga, tekkis õpetajale vahelejäänud koolipoisi tunne.
Omal ajal avaldas mulle suurt mõju
Hermann Hesse (1877-1962) „Klaaspärlimäng“. Mul oli see raamat ka Nõukogude
sõjaväes kaasas, mistõttu tean sealt osasid katkendeid peast. Hessest veel niipalju,
et ta on esivanemate kaudu seotud ka Eestiga, TÜ lõpetanud vanaisa oli Paides arst, onu olnud
Oleviste kirikus pastoriks, isa õppinud Tallinna rüütli ja toomkoolis.
„Klaaspärlimänus“ on mulle ikka olnud peategelase Josef Knechti
kõrval olulised kaks isikut: paater Jakobusega benediktlaste kloostrist ja
muusikameister. Kuna mainisin oma oskamatust muusikas, siis viimane oli minu
jaoks mõneti saladuslik kuju.
Võib-olla seetõttu, et sõjaväes seda raamatut palju lugesin, olen otsinud eelmises lõigus
nimetud tegelastele paralleele elust. Paater Jakobusena olen kujutanud legendaarset
vaimulikku ja õppejõudu Elmar Salumaad. Olen teda reaalses elus küll väga
napilt näinud ja vist ainult ühte loengut kuulanud, küll aga tema kirjutatud
asjad enam-vähem läbi lugenud.
Muusikameistriga on olnud raskem. Paari
aasta taguses kirjutises „Tähendusi otsimas“ otsisin ettevaatlikke paralleele vana
muusikameistri ja minu jaoks teoloogias suurima autoriteedi Toomas Pauli vahel.
Kasutasin Hesse raamatus toodud kujundit, kuidas muusikameister jääb ta
sõnadega kitsimaks, kuid üha kirkamaks muutub ta maailmamõistmine.
Artikkel „Tähendusi
otsimas“:
Mulle näib, et pärast oma juubelikontserdil peetud kõnet kasutaksin sama
paralleeli ka Arvo Pärdile mõeldes. See kõne oli sõnadelt napp, kuid sõnumilt
võimas.
Arvo Pärdi kõne:
No comments:
Post a Comment