Paar mälestuskildu eile meie seast lahkunud Jaani kiriku õpetajast Urmas Pettist

Kõigepealt seda, et ma ei ole olnud Urmase lähedane sõber. Aga kõrvuti oleme religiooniga tegelenud ligi 25 aastat ning oleme selle aja jooksul ikka ja jälle kokku puutunud.

Autoriteetne Urmas

Urmas alustas teoloogiaõpinguid koos usuteaduskonna avamisega Tartu Ülikoolis, mina sealsamas aasta hiljem. Mõned loengud olid koos ning panin tähele, et kui lektori poolt öeldi midagi arusaamatut või mõistetamatut, vaadati sageli küsivalt Urmase poole. Mäletan teda kõnelemas traagiliselt surnud Mõmmi ärasaatmisel – ta rääkis Saatanast, kellel on komme alatult selja tagant lüüa. On kuidagi sümboolne, et oma viimases Eesti Kiriku kolumnis (see oli kõne tekst, mille Urmas pidas 14. jaanuaril Lõuna-Eesti palvehommikusöögil, kahetsen siiani, et mul sinna minna ei õnnestunud) vaatab ta vanakurja tegemisi pigem üleoleva muigega.

http://www.eestikirik.ee/kiire-ei-kao-kuhugi/

Autoriteediks jäi Urmas ka pärast ülikooli lõpetamist. Kui ma toimetasin Eesti Luterliku Tunni lehte, siis Urmas oli üks neid autoreid, kelle poole ma suuremata probleemide lahkamiseks ikka pöördusin. Näiteks religiooni tuleviku kohta küsides (Urmas Petti „Religioon, selle tulevik ja mis on tulevikureligioon Postimees 20. september 1998)

Rahulik Urmas

Mingil hetkel said meist naabrimehed. Minu tööruumi ja klassi aknad Treffneri koolis avanevad Jaani kiriku poole, tihti nägin Urmast trepil suitsu tegemas või kohvi nautimas, kui pilgud kohtusid siis viipasime. Mina olin tollel ajal ehk rohkem maailma muutja ja tõmbleja, Urmast vaadates tundus ikka, et rahulikkusega saab rohkem teha kui sekeldamisega. Vahel kirjutasime (Eesti Kirikus, Postimehes) samadest asjadest eri nurkade all, vahel vahetasime sõbraliku sõna, Jaani kiriku ja Treffneri vahel kujunes asjalik koostöö (kooli jumalateenistused, kuid ka väiksemad asjad – näiteks oleme mõelnud ökoloogiliselt ja  sageli jõulude ajal läbi ajanud ühe kuusega (kool läheb 21.-22. detsembril vaheajale ja siis viime koolis oleva suure kuuse kirikusse). Usun, et meile mõlemale oli väga oluliseks mõjutajaks ja autoriteediks Pille Valk (kes elas Urmasega enam-vähem sama vanaks). Ära saatsime Pille Jaani kirikust ning aasta hiljem mälestasime teda Treffneris.

Naeratav Urmas

Eks ma Urmase haigusest ju teadsin. Seetõttu olin hämmastunud, kui kõik viimased kohtumised mäletan Urmast naeratavana. Nii oli see suvel Paides arvamusfestivalil, viimasel Treffneri kooli jõulujumalateenistusel, kus mul oli rõõm Urmast aidata. Urmas naeratas ja mulle näis, et temas valitses kirgastumine ja rahu.  Head teed Sulle, Urmas!