Ilmunud ka ERR portaalis: http://uudised.err.ee/v/arvamus/1386f81a-30df-43f4-9f07-44665bcdec67/toomas-jurgenstein-tee-rahuni
Mulle meeldivad usundeid tutvustavad raamatud, kus
teatud religiooni või teema käsitlemise lõpus on kommentaar mõnelt vastavasse
usundisse kuuluvalt inimeselt, kes kirjutab, kuidas ta ühest või teisest asjast
maailmas aru saab. Vahel olen puudust tundnud, et sealsamas kõrval oleks samal
teemal mõttearendus ka mõne teise religiooni või maailmavaate esindajalt:
kuidas saab moslem aru teatud budismi väidetest või kristlane taoismi tekstidest.
Mitmed Eesti mõtlejad ja arvamusliidrid kinnitasid
eelmist aastat kokku võttes, et see oli rahva vaimse lõhenemise aasta. Olgu
hiljutiseks näiteks või kardinaalselt erinev suhtumine aastavahetusel Tujurikkujas
muudetud sõnadega esitatud laulu „Ei ole üksi ükski maa“. Haridusalal töötava
inimesena ei näe ma vajadust ega ka võimalust tekitada maailmavaadetes sunnitud
ühtsust, küll aga tunnetan, et oma tööga on võimalik süvendada dialoogivõimelisust
ja teistsuguse vaadetega inimestest paremat arusaamist.
Sain inspiratsiooni loodusteadlaselt, filosoofilt ja
pühendunud usuinimeselt Blaise Pascalilt (1623 - 1662), kes on muu hulgas kirjutanud
ka satiirilise teose „Kirjad provintsiaalile ..“. Selles teoses polemiseerib ta
17. sajandil katoliikluses tekkinud mõttesuuna jansenismi kaitseks ja seda
rünnanud jesuiitide vastu. Pariisis peeti jansenismi juhi Antoine Arnaud'i üle
tema vaadete pärast kohut ja Pascal (kasutades pseudonüümi Louis de Montalte) esitleb
ennast imestava kõrvalseisjana, kes kirjutab jansenismi-jesuiitide vaidluse argumentidest
kaheksateistkümnes satiirilises kirjas oma maal elavale sõbrale. Mulle näibki,
et paljude probleemide vaatlemisel oleks Eestis praegu hea otsida kõrvalvaataja
pilku. Näiteks on teoloogiadoktor Urmas Nõmmik rahulikult ja tasakaalukalt
lahti kirjutanud Eestis toimunud Piibli kirjakohtadest lähtunud diskussiooni
homoseksuaalsuse üle.[1]
Mõlemad eelmises lõigus nimetatud usulised suunad on
mind omajagu mõjutanud. Mu üksikud isiklikud kokkupuuted jesuiitidega on olnud
väga sümpaatsed, olen imetlenud nende hulka kuuluvaid säravaid mõtlejaid, näiteks on
mulle võrratult ilus tundunud Teilhard de Chardini (1881 - 1955) poolt
arendatud evolutsiooniteoloogia. Teisalt on Pascal suurepärane näide
loodusteadlase ja usuinimese sümbioosist. Hoolimata suurest austusest Pascali
usuliste mõtete vastu ma temaga kihlvedu[2]
sõlmida ei sooviks, küll aga meeldib mul selle üle õpilastega arutada.
Nii jansenistid kui jesuiidid on olnud alternatiivid omaaegsele
peavoolu mõttesuunale. Tänapäeval näiteks Ypres'i või Brügge'i kandi kirikutes
rännates ei pääse mööda jansenismi jälgedest, kuid nende vaimne keskus Port
Royali klooster suleti juba 1709. aastal. Ka jesuiidid on pidanud üle elama
ebasoosingu aegu, nad on mitmelt maalt välja saadetud, 1773 saadeti nende ordu
laiali ning taastati 1814. Viimasel ajal olengi päris palju mõelnud inimestest,
kelle silme läbi maailmas ja Eestis toimuvat olen vahel tahtnud näha. Samas ei
pruugi selline kõrvalpilk sarnaselt Pascali teosele olla objektiivne, küll aga
pakkuma mõtteainet ja analüüsivõimalusi ja seda kindlasti ka haridusmaastikul. Väikese
eeltingimusena olen mõelnud eelkõige isiksustele, kelle elus on tunnetatav
harmoonia ja rahu.
Toon paljude isiksuste seast kaks näidet, esimene
pärineb Siberist. Ma arvan, et ma mäletan omaaegsetes ajalehtedes (äkki Rahva
Hääles) teadet, kuidas 1978. aastal avastasid geoloogid Jenissei lisajõe äärest
aastakümneid tsivilisatsiooni eest varjatuna elanud vanausuliste Lõkovite
perekonna. Nad olid ühiskonnast lahkunud juba 1937. aastal. Tänapäeval on
sellest perekonnast elus veel üks liige, 1944. aastal sündinud Agafja Lõkova,
kes elab oma sünnikodus. Aeg-ajalt on filmimehed kaameratega Agafja juures on
käinud ja tema juttu üles salvestanud. Ta on rahulik, tal on maailma suhtes
omad seisukohad ja palved, kust elujõudu ammutada. Agafja on mulle olnud näiteks,
kuidas sügava konservatiivsuse kaudu saavutada rahu ja leppimist.
Samas võib tee rahuni olla ka maailma muutev ja
uuenduslik. Siin olen mõelnud Uruguai presidendi Jose Mujica (sünd 1935,
president 2010 - 2015) peale, keda tema ametisoleku ajal kutsuti maailma
vaeseimaks presidendiks. Marksistliku noorusega ja 15 aastat vangis olnud
Mujica annetas oma ametipalgast annetas ta 90% heategevuseks, elas
tagasihoidlikus maakodus, valvuriks kolmejalgne koer ja suurimaks varanduseks
päevinäinud Volkswagen põrnikas. Urugais legaliseeriti geiabielud, president
oli avalikult ateist, kuid sai katoliku kirikuga normaalselt läbi. Ning mulle
näis, et ka tema sisemuses valitses rahu ja õnnelikkus.
Mulle näib pisut üldistatult, et Eestis ei taluta
praegu praegu direktiivide edasiandjaid ja suunavalt näpuga näitajaid ning
teisalt ka neid, kes patriotismi loosungitega vehkides tahavad jätta muljet, et
ainult nemad armastavad Eestit õigesti. Küll aga võiks ühisosa otsimise
alguseks kõne alla tulla kõrvalseisvate harmooniliste inimeste kujutletavad küsimused,
olgu nendeks näiteks, et kas kuldne reegel, ära tee seda, mida sa ei taha, et
teised sulle teeksid, kehtib kõikide inimeste kohta või kes on ikkagi ligimene, keda iseenda moodi
armastama peaks.
[1] „Pauluse
kirjad ja (homo)seksuaalsus – tagasivaade Eesti diskussioonis kasutatud
hermeneutilistele argumentidele, 1. ja 2.
osa“. Ajakirjas Kirik & Teoloogia, 1. ja 8. jaanuar
[2]
Pascali kihlveo aluseks on küsimus Jumala olemasolust. Pascali arvates pole see
küsimus mõistusega lahendatav. Küll aga saab võrrelda võidu või kaotuse
võimalusi, kui vedada Jumala olemasolu peale kihla? Pascali arvates poleks
Jumala olematusele panustamise puhul võimalik võita mitte midagi, kaotada aga
igavene hukkamõist. Jumala olemasolule panustamise puhul aga me võidame igal
juhul: kas voorusliku ja rikka elu või
igavese õndsuse.
No comments:
Post a Comment