In memoriam

Peeter Tulviste (28.oktoober 1945 – 11. märts 2017)

Suurte vaimuinimeste rolli üle mõtiskledes on mulle ikka meelde tulnud Johannese evangeeliumi algus, kus räägitakse Kristuse inimeseks saamisest: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel /../ “. Arvan, et ka  eelmisel nädalal lahkunud Peeter Tulvistele mõeldes on selle kirjakoha sõnum kohane. Vaimult suurena mõjutas Peter Tulviste oma artiklite, sõnavõttude, raamatute ja tõlgete kaudu oluliselt eesti ühiskonda, kuid niisama oluline oli paljudele tema isiklik kohaolu, heatahtlik repliik, kerge naeratus ja sõbralik käepigistus.      

Peeter Tulviste ei piirdunud kunagi kitsalt erialase tegevusega, vaid ta oskas pakkuda ühiskonnale ideid, mida seal oodati. Näiteks loeti seitsmekümnendatel „kapsaks“  Peeter Tulviste tõlke abil ka eesti keeles kättesaadavaks saanud Albert Schweitzeri „Aukartus elu ees“. See oli sügavalt inimlik ja  hooliv raamat, mis kõneles vajadusest hoolida taimedest, loomadest, kultuurist ja teistest inimestest.     

Mõne aasta möödudes näitaski Peeter Tulviste, et  oma ühiskonnast hoolimine tähendab ka julgust ja printsipiaalsust, andes allkirja 40 kirjale. See oli äratuskell paljudele, kes nõukogude  stagnatsooniajastul  kippusid oludega muganduma ja eeskuju noortele, kes ootasid sõnade kõrval ka tegusid.  

Peeter Tulviste laiahaardelisuse ja akadeemilisuse sümbioos avanes laiemale lugejaskonnale raamatuga „Mõtlemise muutumisest ajaloos“.  Mul oli see raamat nõukogude sõjaväes kaasas ja keset tolleaegsele armeele omast segadust, hoolimatust ja tölplust võimaldas see teos vabastavaid hetki, mil sai piiluda akadeemilisse maailma.

Edasistel aastatel Tulviste legend süvenes. Tartlastele oli ta habemik ülikooli rektor, kes teretas lahkelt nii õppejõudusid kui tudengeid, tallinlased võisid teda kohata  tööle ruttava riigikogu liikmena, kogu eesti rahvas teadvustas teda kui presidendikandidaati ja Eesti Teaduste Akadeemia asepresidenti.

Lähemalt puutusin Peeter Tulvistega kokku pärast ta naasmist Tartu Linnavolikokku. Siis avastasin, et meie keskel elav legend on hooliv ja südamlik inimene, kes armastas kinkida volikogukaaslastele antikvariaadist leitud väärtuslikke erialaseid raamatuid ja rääkida pingelisel hetkel mõne loo, mis teravaid ütlusi juba eos summutas. Samas võis kurbusega märgata tema süvenevat haigust.

Mõeldes Peeter Tulviste tööle tundus tema saamine Tartu aukodanikuks millegi endastmõistetavana. Lisaks on Tartus Toomemäel tal ka nimeline istepink, mis on paslik koht Peeter Tulvistet meenutamas käia.

Ilmunud Eesti Päevalehes 13.03.2017.