Karusloomakasvatuse keelustamisest

Mu riigikogu pinginaaber Barbi Pilvre tõstatas küsimuse karusloomade farmides kasvatamise keelamisest ja esitas ka vastava eelnõu.  Selle kohaselt keelataks Eestis karusnahafarmid, liikidest puudutaks see siis rebast, ameerika naaritsat ja tšintšiljat (nt küülikuid mitte).  Seadus hakkaks kehtima kümne aasta pärast.  See on eelnõu, kus pooldajate-vastaste-kõhklejate piirid ei jookse mööda erakondi, vaid selles küsimuses on saadikutel väga erinevaid seisukohti. Mina näiteks ei ühinenud eelnõu esitajatega, ehkki ma selle eelnõu vastu ei hääleta. 

Ütlen kohe alguses, et olen selle teema absurdini viimise vastu: kui ma naaritsatest vorsti teen, kas siis on nende pidamine lubatud jt sellelaadsed küsimused on kerged seda teemat hägustama. Aga valdkond, kus elusid võetakse, vajab tõsist arutelu. Olen oma elus päris palju kanu tapnud, siga tapnud ei ole, küll aga kinni hoidnud (kahte siga peeti mu kodus Pärnumaal Ridalepas päris pikalt), pärast karva võtnud ja soolikaid puhastanud –koduloomade tapmine pole lõbu. Samas olen kandud oma riietuses ka karusnaha ribasid, kasutanud voodikattena põhjapõdranahka jne. 

Selle teemaga seotud argumendid on mitmed korrad läbi käinud, kuid kommenteeriks mõnda. Mõistan, et sellele küsimusele on võimalik läheneda erinevatelt lähtekohtadelt. Näiteks fraktsioonikaaslase Ivari Padari arvamus on, et igasugune loomade halbades tingimustes pidamine on taunitav ja tuleb ära lõpetada. Maaelu eest südant valutava mehena aga pole tema jaoks olulist vahet, kas tegemist on karuslooma või põhiliselt söögiks kasvatava loomaga (tingimused tänapäevases sigalas ei pruugi olla mingiski mõttes paremad rebasefarmist, samuti paljudel lemmikloomadel, ka karusloomade liha kasutatakse loomatoiduna jne).  Kui loomade eest kantakse hoolt, siis võiks näiteks väikesed tšintšiljafarmid  olla oluliseks toetuseks inimestele pensionipõlves või siis kõrvaltegevuseks traditsioonilisele põllumajandusele. Omaette küsimus oleks veel tšintšiljasid lemmikloomadeks kasvatav farm, esitatud eelnõu järgi oleks see lubatud.

Emotsioone on antud teema puhul loomulikult palju. Seda saab üles kütta nii korduvate kaadrite demonstreerimisega väga halbade tingimustega karusloomafarmidest (samas tean väga hästi, et sama õõvastavaid kaadreid leiab ka lehmalautadest) kui väidetega karusnahast kui luksusest. Samas tean ka seda, et looduskaitseliselt mõtleva inimese puhul on argumendiks ka kunstkarusnaha tootmiseks kasutatud naftaproduktid ja nendest tulenev hilisem reostus (reostavaid kemikaale kasutatakse loomulikult ka karusnaha töötlemisel).

Käisin laupäeval vanade sõpradega, kes on bioloogiale truuks jäänud, saunas. Loomulikult tuli arutluse alla, ka karusloomafarmide keelamise eelnõu. Liiga suurt rõõmu sõbrad üles ei näidanud, ehkki otse ka vastu polnud. Küllap tunnetavad bioloogid teravamini tervikpilti ja ühte liiki loomade teistele eelistamist (karusloomad on reeglina nunnumad kui näiteks sead või lehmad). Üritage pigem jahipidamiseks pliihaavleid keelustada, see oleks suur asi, oli ühe sõbra kommentaar.

Filosoofidest tuleb muidugi Albert Schweitzer  (1875 - 1965) meelde. Tema põhimõte pidada oma tegevuses silmas  „aukartust elu ees“ on mind omajagu mõjutanud. Ning möönan ka seda, et teatud traditsioonide aeg võib hakata  ümber saama (näiteks härjavõitlus). Olen mõelnud ka, et võib-olla oleks minu ideaal püüda keelustada samm-sammult liikide kaupa, näiteks mul on raske uskuda, et kiskja geenidega rebasele suudetakse kasvanduses luua normaalsed tingimused (liikumisaediku ehitamine läheks kalliks ning farm poleks konkurentsivõimeline). Rootsis vist on nõnda lähenetud ja rebaste farmides pidamine keelu all. 

Lisaks võib juhtuda, et karusloomafarmide tulevik otsustatakse meie eest. Olen aru saanud, et paljuski eksporditakse karusnahku Aasia maadesse (näiteks Hiinasse), kuid nad on koha peal kuuldavasti oma kasvandused käima saanud, mis tähendab sealse nõudluse vähenemist ja siinse tootmise konkurentsivõime langust.

Kokkuvõtteks, mõtlemiskohti on. Ning argumentide kaalumiseks on enne eelnõu saali tulekut ka pisut aega.