Kõne Jaan Poska Gümnaasiumis 2. veebruar 2017

Hea Jaan Poska Gümnaasiumi koolipere: õpilased, õpetajad, juhtkond ja vilistlased

Mul on hea meel ja au kõnelda kooli aastapäeval. Enne tänase kõne põhiteema juurde asumist teeksin paar eelmärkust.

Kõigepealt olin kimbatuses, kas oma sõnavõtus kasutada vormi meie või teie. Olen ju siin koolis nii mõnegi aasta filosoofiat õpetanud, tõsi väikese koormusega ja valikainena. Käesoleval aastal mul siiski tunde ei ole. Aga kooli välisukse kaart on mul olemas, koolimajas leian üles nii auditooriumi, õpetajate toa kui muud vajaliku klassiruumi. Nii otsustasin lõpuks ikkagi meie kasuks.

Teiseks, praegune kool on meil mitmes mõttes huvitavas vanuses. Vanast Kreekast pärinev tarkus ütleb, et vestlus õnnestub kõige paremini, kui söögilaua ääres on inimesi rohkem kui graatsiaid ja vähem kui muusasid. Graatsiaid oli kolm ja muusasid üheksa ja see tähendab, et  Jaan Poska Kooli vanus läheb ilusti kirjeldatud vahemikku ja lubab meeldivat mõttevahetust. Selline vanus lubab hetkel veel meenutada kõiki lendusid, väikese vaevaga tuletada meelde õpilaste nimed, kui kohata koolis ühte nägu õpilasi, siis tõenäoliselt on tegemist õdede-vendadega, mitte paarkümmend aastat tagasi õppinud vilistlaste lastega. Koolipere – nii tänaste õppijate kui vilistlaste ring on veel ühise perena hoomatav.      

Nüüd põhiteema juurde. Pealkirjastasin oma tänase kõne „Tõejärgse ühiskonna liikmetele!“. Nagu olete kuulnud, siis tänasel päeval on paljude teemade  käsitlemise puhul hakatud rääkima tõejärgsusest. Alternatiivmeedia kõneleb, kuidas peavoolumeedia eksitab valede ja pooltõdedega rahvast, kriminaalekspertide kõrval viivad juurdlusi läbi ka sensitiivid, jällegi on kasvanud nende hääl, kes eitavad evolutsiooni, peavad Maad lapikuks jne.

Tõejärgsesse ühiskonda sisenemine võib toimuda vaikselt ja märkamatult. Mingil hetkel avastasin oma õpetamist analüüsides, et märgiks tõejärgsesse ühiskonda sisenemisel on olnud ka näiteks minu filosoofiatundides tõe teema käsitlemine. Nagu osad teist teavad, on olemas kolm populaarsemat tõe teooriat.

Esimene neist ütleb, et tõde on see, mis on kooskõlas tegelikkusega. Samas on meie maailm muutunud nii kirjuks ja mitmepalgeliseks, et on hästi raske kokku leppida selles, mis siiski on tegelikkus. Natuke lapsikut näidet otsides, kas Pokemonid on tegelikkuse osa või mitte?

Teine tõe käsitlus ütleb, et tõde on see, mis on kooskõlas teiste tunnustatud väidetega. Come on ! … tahaks siin hüüatada, kas tõesti on tänapäeval võimalik kokku leppida selles, missugused väited on üldiselt tunnustatud.

Kolmas tõeteooria ütleb, et tõde on uskumus, mis praktikas töötab. Tunnistan, et praktika edukust rõhutav tõe käsitlus võib tänapäeva isegi sobida. Seal sisaldub tugevalt tõe ajutisuse moment, kunagi edukalt töötanud teooriaid võivad välja vahetada uued.

Ning viimaks, kuidagi ettevaatlikult olen viimasel viiel aastal hakanud õpetama ka tõe liiasusteooriat, mis väidab, et tõe mõiste on ülearune. Ei ole vahet, kas öelda, et see on tõsi, et väljas sajab lund või lihtsalt, väljas sajab lund. See teooria näitab, et tõe mõiste on liigne.

Aga jätkame veel ja selleks mõtleme püsiva ja muutuva peale erinevatel elualadel.  Tänast kõnet ette valmistades leidsin üles oma 2006. aastal Treffneri kooli lõpuaktusel peetud kõne, kus muuhulgas iseloomustasin üht õpilast, kellest on tänaseks saanud Jaan Poska Gümnaasiumi õpetajate hulgas oluline tegija. Aga tookord kõlas iseloomustus nõnda:  

/../ justnagu Pythagorase koolist väljaastunud noormees, kelles on tasakaalus sealse õppeasutuse kaks tähtsamat ainet, matemaatika ja muusika.

Kellele on oluline, et maailmas oleks pelgalt relatiivsuse kõrval ka midagi kindlamat võiks vaadata näiteks matemaatika poole. Seal on üsna kindlad asjad tõesti olemas, ehkki ruutvõrrandi puhul tuleb leppida asjaoluga, et vastuseid on kaks ja mõlemad on õiged. Muusikas seevastu võivad kohtuda intuitsioon ja loogika, kuitahes kauni meloodia noodid tuleb paberil ikkagi fikseerida. Edasi minnes võime avastada, et näiteks ajaloos on alati ruumi sündmuste tõlgendustele ja nende mõju analüüsile, kuid mitte nende järjestatusele. Ka kirjandusteose kohta on võimalikud paljud, kuid mitte igasugused arusaamad. 

Mulle näibki, et tõejärgne maailm pole koolile mitte õnnetus, vaid võimalus. On ju arendav, huvitav ja väga pedagoogiline tegelda klassis kahe näiliselt võrdväärse väite uurimisega, et leida nendest suuremale tõele vastav komponent, kumb nendest väidetest on põhjendatum. Või veelgi enam – jõuda väidete vastuoludest dialoogini.   

Olen koolielus tunnetanud, kui viljakalt mõjub koolis dialoog, toimugu see siis õpetaja ja õpilase või õpilase ja õpilase tasandil. Tõeline dialoog tähendab avatud lähenemist, kus vastastikuseid väiteid kuulatakse ja ollakse valmis enda seisukohti korrigeerima. Dialoogis kujuneb sageli tolerants, mõistmine ning seda võib vaadelda ka kui liikumist käestlibiseva tõe poole.

Tõepoolest, miks mitte püüda tõejärgses maailmas tõtt uuel viisil leida ning oluliseks teha. Endine Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud kirjutab sellest oma hiljutises artiklis “Teeme tõe jälle suureks“

„/../ kuigi ükski väljaanne meile kunagi sajaprotsendilist ja piisavat tõtt ei esita, ei järeldu sellest sugugi, et kogu informatsioon oleks ühesuguse väärtusega. Ja ümberpöördult: asjaolust, et võimu saavutamise nimel inforuumi läkitatud valed on kahjulikud ning väärivad hukkamõistu, ei järeldu sugugi, et iga aus katse olukorda kirjeldada on tingimata vaba autori alateadlikult kallutatud hinnangutest. /../ Seetõttu ei olegi mõtet tõejärgsusele vastandada „tõde“ ja „fakte“, vaid hoopis kriitikat ja analüüsi. Ja täpselt nii, nagu on vaja säilitada pidevat ettevaatust valede abiga võimule pürgivate küünikute suhtes, tuleb olla ettevaatlik ka nende puhul, kes tõejärgsuse vastu võideldes üritavad tagaukse kaudu meie ellu sisse libistada uue ainukehtiva versiooni tegelikkuses toimuvast.“

Head sõbrad, koolis õppides käime me piiril, kus me muu hulgas peame õppima üles leidma ja eristama fakte ja väljamõeldisi, pooltõdesid ja poolvalesid, emotsioonidel ja ratsionaalsusel põhinevaid argumente ning olema väljasõelutud materjali interpreteerimisel loomingulised ja analüüsivad. Soovin sellisel õppel põhinevat tõe poole püüdlemist meile kõigile siin Jaan Poska Gümnaasiumis.