Püha lihtsameelsus

Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/783866/toomas-jurgenstein-kool-peabki-arutelu-tekitama

Ehk olen järgnevas kirjatükis tavalisest teravam. Aga minu arvates ei tohi kirjeldada kooli läbi üldistuste, mis tõstab koolis toimuva kõverpeeglisse. Haridusprobleemid peaksid olema paljuski erakonnaülesed ning selles sfääris peaks domineerima püüd olla konstruktiivne. Samas tean väga hästi, et minu artikkel siin väga konstruktiivne ei ole.     

Oh püha lihtsameelsus! – nii olevat hüüatanud tšehhi reformaator Jan Hus (1370 - 1415), kui nägi üht eidekest innukalt tema tuleriidale puid lisamas. Niisamuti tahaks öelda nii mõnegi viimasel ajal ilmunud rollimänge ja haridust käsitlenud üldistava artikli kohta. 

Olen oma usundiõpetuse tundides kasutanud tihti mingit probleemi, ajastut või teemat elavamaks ning näitlikumaks muutmiseks filmiklippe. Tunnistan, et ühes ajastu mõtteviise ilmestavas klipis on olnud taustana pisut ka mõõdukat erootikat. Seda klassis demonstreerides kujutasin vahel endale ette olukorda, et direktor jalutab majas väärikate külalistega, ta on neile teatanud, et siin klassis toimub usundiõpetuse tund ning nad astuvad ekraanil demonstreeritava lembestseeni ajal ootamatult klassi. Mul on olnud väga lõbus ette kujutada, mis nende väärikate külaliste peas võiks toimuda.

Lugedes Martin Helme artiklit „Pagulaspropaganda tungib kooli“ (Õhtuleht 18.09.2017), tundubki, et piltlikult väljendudes on autor lähtunud korraks klassi piilumisest ja selle põhjal üldistuste tegemisest. Martin Helme väidab, et koolis on käima lükatud „ /../ ideoloogiline kasvatustöö programm sotsiaaldemokraatlike valijate väljakujundamiseks“ ja „/../ Eesti valitsus on asunud koolides lapsi pagulassõbralikeks dresseerima ja ässitab neid oma vanemate vastu.“ Eelnevad hinnangud on nii karmid, et mõtlesin tõsiselt, kas soovitada EKRE-l protestida ka Tartus Tähtvere päevakeskuses hiljuti algatatud eakate nutiringi vastu, kus „ideoloogiliselt töödeldavad“ viienda klassi õpilased õpetavad vanainimesi nutiseadmeid kasutama.

Mulle näib, et tsiteeritud artikli autori suhtumist noortesse väljendab juba sõna „dresseerima“ kasutamine. Mul on hea meel, et Eesti liigub dresseeritud loomade tsirkustes kasutamise keelustamise poole. On selge, et Eesti koolides võib luul dresseeritavatest õpilastest elada vaid kellegi peas. Kõige selgema hinnangu niisugustele lahmivatele üldistustele on andnud noored ise. Kui 17. jaanuaril protesteeris EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus haridus- ja teadusministeeriumi ees rollimängude kasutamise vastu, siis vähemalt fotode põhjal tundus, et noori oli selles organisatsioonis suhteliselt napilt.

Kindlasti pole tänane Eesti kool ideaalne, kuid minu hinnangul liigub ta suuresti õiges suunas. Koolidele ettevaatliku hinnangu andmisel on minu jaoks olnud võtmesõnadeks mitmekesised teadmised, terviklikkus ja tasakaal. Näiteks tasakaal vabaduste ja kohustuste vahel. Elus tuleb teha valikuid, mis toovad kaasa kohustusi ning nendeks valmistudes on õpilastel vaja vabadust tutvuda erinevate seisukohtadega. Seda tuleb kindlasti teha ka maailmas aktuaalsete teemade puhul, olgu siis meetodiks filmi analüüs, rollimäng või essee kirjutamine.

Olen seisukohal, et Eesti koolides valitseb praegu päris hea tasakaal eri tüüpi õpetajate vahel. Piltlikult öeldes võiks keegi õpetajatest olla kunstniku, keegi mustkunstniku, keegi kuninga, keegi ametniku vms rollis. Elus tuleb kokku puutuda mitmesuguste inimestega, nende inimeste poolt edastatud teadmised ja oskused omandavad erinevaid nüansse ning kindlasti rikastab kokkupuude erinevate õpetajatega õpilaste elukogemust.

Peatuksin hetkeks veel Martin Helme väidetud vastuolul kodu ja kooli, õpilaste ja lapsevanemate vahel. Minu arvates on tore, kui koolis tõusnud arutelud ühiskonna probleemide üle jätkuksid kodudes. Õpilaste omavahelistes diskussioonides tõusnud mõtetele lisanduks siis lapsevanemate seisukohad ja elukogemus. On naiivsus ja ka vastutustundetus jätta õpilastele muljet maailmast kui homogeensest ja üheste seisukohtadega paigast.  

Populaarne Murphy seadus ütleb, et igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad, ent valed lahendused. Martin Helme arvates oleks ainuke põhjendatud kasvatussuund koolides patriootlik väärtuskasvatus. On kurb, et EKRE tahab seda saavutada noorte analüüsivõimet piirates ja empaatia arengu pidurdades. Kurb on ka erakonna pärast, kes vaatleb siiani noori läbi mineviku stereotüüpide prisma.