Huviharidusest ja huvitegevusest

Hea eesistuja, head kolleegid

Meie ees on eelnõu, kus me võime olla pisut eri meelt mõne nüansi üle, kuid mulle tundub, et üldjoontes oleme kõik asjaga päri (Eksisin siin, järgmisena sõna võtnud Jürgen Ligi oli mitmestki aspektist eelnõu suhtes kriitiline, ehkki huvihariduse edendamise vastu pole ka temal loomulikult midagi). Siiski sooviksin välja tuua mõned rõhuasetused, miks sotsiaaldemokraadid on seda eelnõud oluliseks pidanud.

Kõigepealt natuke filosoofiast. Vahel on öeldud, et Lääne-Euroopa filosoofia pole midagi muud, kui ääremärkused Platoni mõtetele (A.N.Whitehead 1861 – 1947 on nii öelnud). Platon oli dualist, kes vaatleb maailma kahetiselt. Mulle tundub tundubki, et oleme ehk pisut platonlikult jäänud liiga kauaks kinni arusaama, et õpilase arenguks loovad eeldused vaid kodu ja kool.  Õpetajana olen kogenud aeg-ajalt isegi teatud vastandumist kodu ja kooli vahel, seda õnneks harva.

Mõõdukas dualistlikus mõtlemises pole midagi halba, kuid halb on sellesse kapselduda. Kapseldumist saab lõhkuda selle aluseks olevat vastandeid oluliselt täiendava ideega. Seda meie tänane eelnõu ongi, mille aluseks on lihtne tõdemus, et õppimine toimub ka ajal, kui õpilane ei ole ei kodus ega koolis.  Lisaks toonitab meie ees olev eelnõu, et kooliväline õpe peaks olema süsteemne ja juhendatud. Olgu selleks huvitegevuse väljundiks siis sporditreening, näitering, looduvaatlused, laulukoor või robootika. 

Nüüd konkreetsemalt paarist aspektist, millele käesolev eelnõu eeldused loob.

Külastasin paari erakonnakaaslasega eelmisel nädalal Tartu Kutsehariduskeskust. Mu kaaslane jõudis ette ja esitas küsimuse, mida oleksin ise tahtnud esitada: „Mida üle viiekümnene meesterahvas kutsehariduskeskuses õppida võiks?“ Kutsehariduskeskuse juhtkond vahetas pilke ja vastasid siis natuke nõutult nagu ilmselget asja korrates: „Mida iganes, kõike.“ Elukestva õppe reaalsus ja vajadus on kutseharidusse kenasti kohale jõudnud. Kuid valmisolek end harida tähendab ka ennast pideva õppimisega harjutada. Antud eelnõuga loodavad tingimused kodu- ja kooliväliseks õppeks on minu arvates tänase ühiskonna hädavajadus. See valmistab noori ette elukestvaks õppeks.

Teiseks, huvitegevuse ja huvihariduse puhul on tegemist enamasti väga loomingulise õppega. On tore dilemma arutlemiseks, kas õppeprotsessi teadmisi avastatakse või teadmisi luuakse. Väga ettevaatlikult üldistades mulle tundub, et koolides domineerib arusaam, et teadmised on avastatavad ja seal on õpe enam suunatud tulemusele. Huvihariduse ja huvitegevuse puhul mulle tundub, et seal ollakse pigem seisukohal, et uusi teadmisi luuakse ning selline õpe lisab õpilase arengusse uue võimaluse. Loominguline õpe on reeglina  atraktiivne ja võib-olla õnnestub meil õppimisse tagasi tuua mõned õpilased nendest tuhandest, kes hetkel kusagil ei õpi.

Kolmandaks, tänu tugevale regionaalsele aspektile tundub mulle, käesolev eelnõu loob aluse ka maalastele suuremate sihtide seadmiseks ja kastist välja mõtlemiseks. Võimalused regulaarselt kokku puutuda ja tegeleda mitmekesiste huvialadega loovad selleks hea aluse  

Kokkuvõttes mulle tundub, et antud eelnõu peidab endas olulist potentsiaali õpilaste arengukeskkonna täiendamiseks.   Tahtsin lõppu tsiteerida Konfutsiust (551 - 479), tema: teadmisi armastab, õppida ei armasta; tema läheb raisku sihituks jne, kuid vaatasin puldist hiina mõtlemist hästi tundvat Andres Herkelit ja lõin kõhklema. Olin enne rääkinud huvitegevuse loomingulisusest ja siis tsiteerida korda ja reegleid oluliseks pidavat mõtlejat? Lõpuks jäigi mul Konfutsius tsiteerimata.