Söömisest koolis

Eks see ole üsna kiretu ja väheütlev kokkuvõte. Aga avaldatud see Tartu Postimehes täna sai.

Mõned mõtted söömisest koolis

Käesolevast aastast gümnaasiumisse laienenud koolilõuna toetus on toonud meediasse küsimuse, kuidas jaguneb riigi, linna ja õpilase vanemate panus koolilõuna eest tasumisel ning mida saaks selles vallas paremaks teha. Laiemalt vaadatuna seondub selle teemaga veel teisigi probleeme, näiteks küsimus koolides hommikupudru pakkumise võimalustest ja vajadustest. 

Küllap võib üsna kergesti silme ette manada koolilõuna ideaali: pikal vahetunnil on sööklas lahedalt kohti ning leti juurde astunud sportlik noormees palub kokatädidel taldrikusse kuhjate võimalikult palju liha ja kartuleid, järgnev õbluke tütarlaps teeb panuse pigem salatitele jne. Reaalsus on aga teine, enamasti tuleb söökla suurusest lähtuvalt pakkuda sööki mitmel vahetunnil, mis omakorda venitab  koolipäeva pikemaks, juba toidu sujuva jagamise tagamine ja hind seab menüüle omad piirid jne.    

Alustan mulle kõige tuttavama gümnaasiumi astmega ning ma väga loodan, et mingil hetkel on Tartus võimalik pakkuda koolides gümnasistidele tasuta lõunat. Käesolevast aastast alanud riigipoolse toetusega  78 senti ühe toiduportsu kohta on oluline samm selles suunas astutud. Mõned vähem teadvustatud asjaolud selles vallas siiski on.

Kõigepealt seda, et kellel on kogemusi kasvueas noormehega, siis need vanemad teavad, et ta on pidevalt näljane. Reeglina ei paku noormeestele mingit raskust süüa söögivahetunnil koolitoit (Tartu linnas on selle maksumuseks 1 euro ja 36 senti) ning järgmisel vahetunnil teine samasugune otsa. Et eelkõige kasvavate noorte meeste nälga leevendada on minu kodukoolis Treffneris viidud tavaportsude (tava ja taimetoit) kõrval sisse viidud suurem taldrikutäis, mille hinnaks on 1 euro ja 80 senti. Kutsume seda poisteportsuks, ehkki loomulikult pole seda keelatud osta ka tüdrukutel. Minu andmetel sööb praegu poisteportsu ca 60% õpilastest. Seega, kui suudaksimegi esimese sammuna tagada tasuta tavatoidu, siis jätkub tõenäoliselt vajadus suurema koolilõuna järele ning valmisolek selle eest juurde maksta.

Teiseks peaks tingimata silmas pidama, et mitte ükski laps ei tohiks koolis söömata jääda majanduslikel põhjustel. See on väljakutse sotsiaaltöötajatele, kuid kindlasti ka klassijuhatajatele, et majanduslikult vähekindlustatud pered tasuta koolilõuna taotlemise võimalusi oma lastele kindlasti kasutaks, olgu see siis põhikoolis või gümnaasiumis.

Kolmandaks olen mõelnud tõsiasjale, et Tartu linna rahakott on üks. Kui koolitoidu toetuseks leitaks raha ja tuleks valida, kas toetada lasteaedade, põhikoolide või gümnasistide lõunasööki, siis mõtleksin päris tõsiselt esmajärjekorras lasteaedade söögi toetamisele. Väikeste laste vanematel on sageli kõige raskem ning lasteaialaste söögi toetamine tooks neile ehk veidikegi kergendust.

Neljandaks on kindlasti kaalumist väärt ka koolipudru pakkumise teema. Tunnistan, et Treffneri koolis oleme seda üritanud, kuid soovijaid oli üsna napilt – 550 õpilasega koolis jäi seda võimalust kasutama alla kümne õpilase. Võibolla oli aeg liiga varajane, samas pärast esimest tundi pudruvahetunni sisseviimine venitaks koolipäeva liiga pikaks. Siiski on hommikupudru pakkumine kindlasti teema, millega koolid võiksid edasi tegeleda ning positiivsetest kogemusest võiks laiemalt teada anda.

Kokkuvõttes ma  arvan, et tee võimalikult soodsa koolitoidu suunas peab Tartus jätkuma. Mulle näib, et seda probleemi hakkab linnale pidevalt meelde tuletama riigigümnaasiumina tegutsema hakkav Tartu Tamme Gümnaasium, kus koolitoidu maksumust hakkab tasuma riik.

http://pluss.postimees.ee/3062733/toomas-jurgenstein-moned-motted-soomisest-koolis