Kahtlejate kiituseks

Tunnistan, et ma olen poliitikas puudust tundnud oma eksimusi tunnistavatest inimestest. Samuti nendest inimestest, kes siiralt ütlevad, et kahtlevad ühe või teise seisukoha lõplikkuses ning heade argumentidega on võimalik nende seisukohti muuta. Minu jaoks on selline lähtepositsioon dialoogi eelduseks. Ma ei mäleta, kellelt pärineb see mõte, kus öeldi, et tõeline dialoog sünnib siis, kui sa ei tea, mis seisukohtadel sa arutelu lõpus oled. Kui sa tead, mis seisukohtadel sa vestluse lõpus oled, pole tegemist dialoogi, vaid kahe või enama inimese monoloogidega.

Pakun seekord lugemiseks artiklit, kus räägin päris palju erinevatest raamatutest, mis võib-olla mõnele mu blogi lugejale pole pihku sattunud. Ma arvan, et sellest pole midagi ning artiklit saab lugeda kui kõnet kahtlejate kiituseks.

Teadjate tulek (Postimehe AK 11.06.2012)

Veidi vanamoodsa raamatuinimesena olen teinud mõningate Eestis ilmunud teoste ja nendele antud kommentaaride põhjal ettevaatlikke üldistusi ühiskonna vaimsete suundumuste kohta. Mõned viimastel aastatel üllitatud raamatud on pannud küsima, et kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.  

«Sina Laches, kui väejuht muidugi tead, mis on mehisus.» - Nõnda algab Platoni poolt kirjapandud Sokratese dialoog väejuht Lachesega. Jätan praegu teadlikult kõrvale Platoni kirjapandu vahekorra autentse Sokratesega ja kirjeldan mõne sõnaga dialoogi sisu. Sokrates pöördub Lachese poole üliviisakalt, ehkki tema sisimas võib aimata irooniat. Laches, kes tänase kooli mõõdupuu järgi pole just «kõige teravam pliiats», asub oma seisukohti mehisuse kohta esitama. Näiliselt lihtsameelsete küsimuste abil aitab Sokrates Lachesel arutluse käigus hulga uute mõteteni, mida Laches on mehisust esialgselt defineerides kahe silma vahele jätnud. Ja ehkki viimaks Laches tunnistab:«Ometi mulle näib, et ma mõistan, mis asi on mehisus, ainult ma ei saa aru, kuidas see praegu sai nii kaduda /../»,  võib selle arutluse jooksul  tajuda, et ka kõva peaga Lachese mõistuses on midagi liikuma hakanud. Elupõlise pedagoogina olen ma kogenud analoogiliste arutluste arendavat mõju ka õpilaste puhul. Sokrateselt pärinev tõdemus,  ma tean, et ma midagi ei tea, võiks olla kirjeldatud dialoogilise lähenemise sümboliks.

Mulle tundub, et dialoogilise arusaama aktsepteerimist leiame ka religioonides. Võib võtta näiteks Pauluse tõdemuse  kirjast filiplastele: «Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle»(Fi 3:15), Mahatma Gandhi tuntud hinnangu: «Kõik usundid on mulle peaaegu niisama armsad kui minu hinduism, nii nagu ka kõik inimolendid peaksid igaühe jaoks olema niisama armsad kui ta oma lähedased sugulased» või siis praeguse dalai-laama kommentaari ema Teresa kohta: «Ema Teresa /../ on üks neist, kelle vastu tunnen sügavaimat austust. Esimesest silmapilgust peale hämmastas mind tema absoluutselt tagasihoidlik käitumine. Budistlikust seisukohast võinuks teda bodhisatvaks pidada.»

Samas olen viimastel aastatel tajunud, et dialoogilise lähenemise kõrvale on tekkinud mõjukaid autoreid, kes teavad täpselt kuidas maailmas asjad on ning seda ka suurte religioossete ja filosoofiliste küsimuste puhul. Tunnistan, et mind häirisid mõni aeg tagasi kõvasti David Millsi «Ateistlik Universumi» ja hiljem ka Richard Dawkinsi «Luul jumalast» ilmumine. Mulle tundus, et dialoogiline ning avatud maailmkäsitlusele ilmus kõrvale suletust ja vankumatut teadmist rõhutav pool. Näiteks on Mills raudkindlalt teadlik kristluse kahjulikkusest: «Kristlik kirik suutis niisiis tuhat viissada aastat arengut lämmatada. Kui poleks olnud sellist teaduse tagakiusamist ja rõhumist, oleks inimene Kuule lennanud juba 650 a. maj. Vähk oleks välja juuritud aastaks 800 ja südamehaigused oleks tänapäeval võibolla tundmatud» (Ateistlik Universum, lk 31) ja Dawkins kõigutamatult veendunud ateistide moraalis: «Mõned ateistid võivad üksikisikutena halbu asju teha, kuid nad ei tee neid halbu asju ateismi tähe all» (Luul jumalast, lk 279). Nõukogude aega mäletavale inimesele kõlab Dawkinsi väide, kui ta mõistab hukka Afganistanis asunud Bamiyani budakujude õhkimise, üsna naiivselt: «Ma ei usu, et maailmas leiduks ühtegi ateisti, kes sirutaks käe buldooseri võtmete järele ning siirduks lammutama Mekat – või Chartres’it, York Minsterit, Notre Dame’i, Shwe Dagonit, Kyoto templeid või samu eelnimetatud Bamiyani budasid» (Luul jumalast, lk 252).

Kui eespool mainitud Millsi ja Dawkinsi raamatute järel ilmus sama mõttesuunda kajastav  Daniel Dennetti «Darwini ohtlik idee»,  siis tajusin kergendustundega, et see ei tekitanud vähemalt raamatu arvustajate hulgas erilist vaimustust. Pigem olid reaktsioonid üpris karmid ja iroonilised, näiteks Mihkel Kunnuse retsensioon «Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?»: «Dennetti lubadus anda lõplik seletus bioloogia ja filosoofia küsimustele paneb kriitiku muigama. /../ Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth Sahtourise maailmatants, pakub ka Dennetti pütaagorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt terviklikku ja kodust maailmapilti»(EPL 03.09.11). Ehk veel karmimalt arvustas teost Silver Ratassepp «Darwini Dominikaani jutlus»: «Raamatul on üksainus retooriline toon: kõik need, kes ei taha silmapilk ja vastuvaidlematult kogu dennettlikku ilmapilti täiel kujul omaks võtta, teevad seda sellepärast, et nad tunnevad muudkui ärevust, painet, hirmu, iiveldust, ängi (kõiki neid sõnu kasutab Dennett tekstis korduvalt) ja keelduvad ultradarvinistlikku vaadet vastu võtmast ainult mingite vaevu teadvustatud religioossete painete tõttu. Dennettlus ise on aga sangarlik ja askeetlik eneseületus, uuest äratundmisest saadav hunnitu kaemus, mis paiskab küll põrmu elu erilisuse tunde, on aga ainus teeviit tõsiteaduse rajale. »(Sirp 09.12.11).

Siiski olen eespool nimetatud kolmes teoses esitatud lähenemisele ka õigustust otsinud ning kõige enam tuge saanud loodusteaduste populariseerijalt Carl Saganilt. Oma raamatus «Deemonitest vaevatud maailm» on Sagan kirjutanud: «Ma olen selles raamatus teoloogiliste liialduste suhtes mõnikord kriitiline, sest äärmuslikult jäika, doktrinaalset religiooni pole võimalik ebateadusest eristada. Sellest hoolimata tahan ma kohe alguses tunnustada seda imepärast mitmekesisust ja mitmekihilisust, mis religioosses mõtlemises ja religioossetes kommetes aastatuhandete jooksul on välja kujunenud; liberaalse religiooni ja oikumeenilise liikumise kasvu 20. sajandil; ja fakti, et religioon on võidelnud omaenese liialduste vastu – protestantliku reformatsiooni, reformeeritud judaismi, Vatikani teise kirikukogu ja nn kõrgema piiblikriitika näitel. Aga sarnaselt paljude teadlastega, kellel näib olevat vastumeelt väidelda ebateadusega või isegi nende üle avalikult arutleda, on paljudele suurte religioonide toetajaile vastumeelt väidelda äärmuslike konservatiivide ja fundamentalistidega. Kui see nii edasi läheb, siis jäävad viimased võitjaks, sest nende vastane ei tule lihtsalt kohale» (lk. 28).

Missugused on need äärmuslikud konservatiivid ja fundamentalistid Eesti oludes, keda käesoleva artikli kontekstis olen nimetanud teadjateks. Mõnda aega tundus mulle, et vähemalt eestikeelsete raamatute maailmas neid pole. Paar sellekohast teost nagu Ralph O.Muncasteri «Loomine evolutsiooni vastu» või siis Lee Strobeli «Kohtuasi looja kasuks» on olnud niširaamatud, mille ilmumisestki teadsid vaid vähesed. Uuemaid raamatuid sirvides olen avastanud ka teadjaid, kes taotlevad oma sõnumi levikut laiemalt. Näiteks kirjastuselt Kunst ilmunud Robert Spenceri «Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist» tutvutuses kuulutatakse kõhklemata:  «Arvad, et tunned islamit? Peaaegu kõik, mida sa islamist ja ristisõdadest tead, on vale!» Ning edasisel lugemisel saadud pilt hajutab ruttu arusaama nagu võiks islamist ka midagi positiivset oodata.

Teise sama suunda esindava teosena tahaksin mainida Elukultuuri Instituudi poolt välja antud «Surmakultuuri arhitekte» autorid Benjamin Wiker ja Donald DeMarco. Ka need autorid teavad, kuidas maailmas asjad on. Näiteks nad väidavad, et rohkem kui kakskümmend mõtlejat, sealhulgas Arthur Schopenhauer, Charles Darwin, Simone de Beauvioir, Sigmund Freud ja Peter Singer esindavad surmakultuuri. «Surmakultuuri arhitektide» eessõnas selgitavad autorid oma meetodit: «Näitamaks kurjust, mis määratleb ja toidab surmakultuuri, oleme otsustanud esitada mitte ideede käsitluse, vaid isikute elulood.» ning kinnitavad, et sellise meetodi abil võib jõuda surmakultuuri viljelenud isikute mõttemaailma põhjusteni: «Sellise väärdumuse põhjustas tihti osaliselt väändunud pereelu, väändunud lähenemine loomusele, väändunud seksuaalihad, väändunud head kavatsused või väändunud utoopilised nägemused» (lk 32). Ning raamatut lugedes saamegi teada, et Schopenhauer oli «/../edevusele kalduv erak, keda nooremas eas kummitas seksuaalse rahulduse otsimine, vanaduses kuulsusjanu ja kibe põlgus kaasaja mõtlejate vastu. Alati hirmul ja kahtlustav, ei usaldanud ta kunagi oma kaela habemeajaja hoolde, hoidis oma piibud alati luku taga ning magas laetud püstolitega voodi kõrval» (lk 46), Charles Darwini puhul parastatakse: «Võttes arvesse tema õpetust tugevama ellujäämisest, on huvitav märkida, et kõik tema enda lapsed olid üpris nõrga tervisega» (lk 86), Simone de Beavoir peatükk algab kirjeldusega: « /../ kuuekümnendates ning «vanaldase ja kortsulise välimusega» de Beauvoir huuled on värvitud ja küüned erepunaseks lakitud» ning «Intervjuu kestel puhus ahelsuitsetajast de Beauvoir oma protežeele suitsu näkku /../» (lk 184). Ning loomulikult raamatu autorid teavad, et  niisuguste kõlvatute inimeste mõtted on kahjulikud ja ohtlikud.    

Ma ei tea, kui üldistatavad on minu tähelepanekud teadjate üha suuremast domineerimisest. Kooli oludes olen mõningaid märke sellest täheldanud. Isiklikult siiski loodan, et teadjate seisukohtade kõrval jääks ruumi ka nendele, kes maailma suurtesse küsimustesse pigem kahtlevamalt ja arutlevamalt suhtuvad.

http://arvamus.postimees.ee/872358/toomas-jurgenstein-teadjate-tulek