Vigade parandus

Mulle meeldib väga vaimulik Elmar Salumaa mälestusteraamat  „Tiib pandud aastaile õlale“. Ehk erilise tähelepanuga loen tema mälestusi Hugo Treffneri Gümnaasiumi  ajast (nii sellest asjast, kui ta oli õpilane, kui ka õpetajaks olemisest). Võttes HTG vaimsust kokku, ta kirjutab: „Meie mõttevahetuse õhkkonda ei mürgitanud mingid maailmavaatelised doktriinid ja dogmad ega määratlenud selle kulgu mingi parteiline põhijoon, millest me kartnuks kõrvale kalduda. Kõik see sündis ikka täiesti vabas, sundimatus meeleolus, kus igaüks võis kartmatult esitada oma arusaamu ka siis, kui need võisid osutuda ekslikuks. Ja kes meile seda pahakski pani: oli me ju ikkagi otsijad,  need kes alles algasid oma teekonda elule vajaliku tõe otsinguil! Ja lõppude lõpuks ei harrastatud meil õppetööski mingit ideoloogilist indoktrinatsiooni, sest tõeliselt haritud inimestena pidime me ise igaüks jõudma veendumusele tões, heas ning kaunis. Me pidime kasvama vabadeks, mitmekülgselt rikkaiks inimesiks.“( lk 172)

Mõneti on mulle märgiline, et Salumaa nimetab eksimusi arengu normaalse osana. Minu jaoks peaks ka poliitika olema pidevalt arenev ning eksitused selle paratamatu osa. Eksimise juurde kuulub aga ka vigade tunnistamine. Mulle tuleb ikka meelde Augustinuse mõte, et inimlik on eksida, aga kuratlik on uhkuse tõttu eksitusse jääda.

Tahaksin poliitikas tunduvalt enam kuulda oma vigade tunnistamist. Viimase aja juhtumistest olnuks tõeliselt innustav näha näiteks sularahaümbrikutega annetamise omaksvõtmist või siis tõdemust, et venekeelse kooli eesti keel õppes pole eesmärke saavutatud.    

Hakkasin mõtlema, et kas ma olen kunagi tunnistanud, et olen midagi valesti teinud. Lihtsates asjades aeg-ajalt olen. Ühe avaliku vigade tunnistamise olen ka kirja pannud. Tegin seda üsna poeetiliselt paar aastat tagasi kooli almanahhis.                

Vigade parandus

(Ilmunud Hugo Treffneri Gümnaasiumi almanahhis Sulesepad 2012)

Ehkki iga kooliaasta alguse ja lõpuga seotud sügavad tunded, aktused ja meeleolukad peod liigendavad õpetaja jaoks aastaid paremini kui mõne muu elukutse esindajal, tabas mind ikkagi üllatus, kui oma siin koolis töötatud aastad kokku võtsin ja juba üle tosina aasta kokku sain. Mõtlesin, et ehk on see paslik aeg humoorikalt mõtiskleda HTGs õpetamisel tehtud vigade üle. Seda enam, et mõnda neist vigadest olen korranud aastaid.

Näiteks ma ei teagi päris täpselt, kust on alguse saanud minu poolt esitatud väide, et Vana-Kreeka Mileetose koolkonna filosoof Anaximandros kinnitas, et algaineks oli piiritus.

Selle koolkonna filosoofid tegelesid küsimusega, kuidas ja millest on maailm alguse saanud. Erinevalt seni ülekaalus olnud mütoloogilistest seletustest otsisid nad maailma tekkele loodusest lähtuvad seletused.  Arvan, et õpetasin, et maailma algaineks oli piiritus mitu head aastat, õpilased naeratasid imestunult ja kirjutasid selle teabe üles. Alles viis-kuus aastat tagasi juhtis üks õpilane tähelepanu sellele, et vastav kreeka sõna „apeiron“ tuleks pigemini tõlkida vähem kahemõtteliseks piiramatuseks või piiridetuseks.

Tean kindlasti, et vahel olen liialdanud poeetiliste kujunditega. Nii juhtus slaidiga keskaja õpetlasest Aquino Thomasest, kuhu kirjutasin muu informatsiooni kõrval üles märksõnadena ka  „kuivad aganad“ ja et loodustest võib leida „Jumala jalajälgi“. Esimese märksõna kajastab Aquino Thomase enda elu lõpul antud hinnangut oma suurteosele „Summa Theologiae“, teine kujutab poeetiliselt tema seisukohta, et loodust uurides ja vaadeldes võib jõuda arusaamisele Jumala olemasolust.  Alles siis, kui kontrolltöödes hakkasid need samad väljendid ilma seletusteta mulle tagasi tulema, sain aru, et olen vea teinud ning esimesel juhul jäid kuivad aganad lihtsalt arusaamatuks väljendiks, teisel juhul võis karta, et keegi sellest ütlusest otseses tähenduses aru sai.  

Aquino Thomase juures eksisin paaril aastal veel ühe rõhuasetusega. Nimelt võis minu jutust jääda mulje, et ta vanemad kohkusid, kui noormees tahtis hakata mungaks. Mungaks hakkamine oli pere nooremata poegade puhul tavaline ja see neid ei kohutanud. Küll aga ei soovinud Thomase vanemad, et nende pojast saaks dominiiklane. Tol ajal oli see ordu noor ja ei tundunud piisavalt soliidsena. Seepärast vanemad röövisid oma poja, panid ta lossi elama ning pakkusid talle kõikvõimalikke kiusatusi, et ta oma otsusest loobuks. Nagu teada, suutis Thomas tagasi lükata kõik kiusatused peale toidu.  

Vahel olen ma kahelnud, kas on õige jätta osa informatsioonist enda teada.   Näiteks olen õpilastega analüüsinud  indiaanipealik Seattle'i (1780 – 1866) ülimalt kuulsat kõnet, millega ta olevat vastanud valgete soovile maad osta. See kõlab uhkelt:

Suur Pealik Washingtonis saadab sõna,
et soovib osta meie maad /../
Kuidas saab osta-müüa
taevast või maa soojust?
See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus
ja vete sädelus ei kuulu meile,
siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha.
Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas,
udu hämarduvas metsas, iga välu,
iga sumisev putukas on püha
mu rahva meeles ja mõtetes /../

Pealiku vastus on ülev ja olen palunud õpilastel analüüsida, missugused indiaanipealiku looduslähedase usundi seisukohad on aktuaalsed ka tänapäeval. Samal ajal olen varjanud teavet, et tegelikult ei tea keegi, mida pealik rääkis ja laialt käibelolev tekst on kirjutatud sadakond aastat hiljem teledraama jaoks. Alles pärast esmast analüüsi olen selle teabe lisanud ja küsinud, kas see õpilaste seisukohtades midagi muudab.

Olen hakanud kahtlema ka liiga ekstreemsetes näidetes. Äärmused on köitvad ja meeldejäävad, näitlikustavad hästi religioonides esinevaid nõrkusi ja tugevusi, kuid olen hakanud kartma sellelt pinnalt tulevaid liiga suuri üldistusi. Näiteks mulle on hakanud tunduma, kas Jim Jonesi kollektiivse enesetapu loo eksponeerimine, kus ligi 1000 inimest endalt 1978. aastal elu võtsid, toob kaasa liigseid üldistusi kogu religiooni suhtes.

Või võtta näide budistlikust tekstist, Šântideva VIII peatükist:

52. Kui sa paska ei himusta, miks embad siis teise inimese lihasaviga krohvitud ja kokku köidetud luukere?

53. Sinus endas on palju rooja, naudi siis juba seda. Unusta, sitahimustaja, võõras pasakott.

57. Oo roojast joobunud meel! Sa ei hooli pilvitust taevast paistva päikesekiirte läbi õitsema puhkenud värskest lootosest, sitakerast aga saad naudingu!

61. Oh sitahimustaja, su omagi pask pole sulle vastik ja sa himustad teisigi pasakotte!

Ma pole kindel, kas see ilmekas ja meeldejääv näide inimeste paljude kiindumuste naeruväärsusest kaalub üles võimalikud negatiivsed üldistused. 

Viimaks ma arvan, et aeg on tuua selgust ka minu taskust välja tulnud roosade sokkide loosse, mis nii kirjalikul kui suulisel kujul on käibele läinud ning algvariandist irdunud. Lugu oli selles, et kord oma nooremat tütart lasteaiaks riietades olin talle sokid valmis pannud ja need kuhugi pistnud ja unustanud. Võtsin siis kapist uued sokid, panin talle jalga ja viisin ta lasteaeda kohale. Koolis esimeses tunnis juhtus, et haarasin taskuräti järele, kuid tõmbasin taskust välja roosad sokid, lõin endale käega vastu laupa ja hüüatasin spontaanselt: “Ma pidin need ju lapsele jalga panema.“ Võis tõesti mulje jääda, et viisin tütre talvel paljajalu lasteaeda.

Aga see lugu läheb ka edasi. Nimelt lõi see spontaanne sündmus klassis lõbusa inspiratsioonirikka töömeeleolu ning ma otsustasin seda veel kahes klassis korrata.