http://kjt.ee/2015/05/mida-teadsid-usust-vanemad-ja-vanavanemad/
Ikka tuleb ette väiteid, et ennemalt olid
lapsed paremad ning seda põhjustas eelkõige teadlikkus usulistest asjades. Olen
sellist väidet kuuldes ikka mõelnud Oskar Lutsu Kevadele, kus köster tegi küll
koolis kõvasti tööd, kuid kohati tundus, et kiusamine oli normiks. Võtta või raamatu
alguses kirjeldatud Arno kogemused esimesest koolipäevast: „Nutuse näo ja
punaste silmadega, see, kellelt mõned naerdes küsisid: “Poiss kus su isa on?“ ja
mispeale teised kohe vastasid: “Isa metsas , saba seljas,“ – see oli Visak.“[1]
Ning Lutsu raamatust tundus, et
sedalaadi kiusamine oli koolis üsna tavaline.
Hoolimata sellest, et on väga hästi teada
tänapäeva noori kritiseerivate arvamuste stereotüüpsus, öeldakse ka praegu
tihti, et noored on hukas, ei õpi õigeid asju, tegelevad arusaamatute
tehnikavidinatega, on kergemeelsed jne. See sõnum nii tugev, et vahel tekib tahtmine nende väidetega osaliselt
nõustuda. Õnneks lükkavad tõsised inimesed need põhjendamatud arusaamad peagi ümber
.
Nii näiteks küsiti Soome haridussüsteemide autoriteedi Jyvaskylä ülikooli professori Jouni Välijärvi
käest Postimehes, kas nüüd ongi käes see aeg, et noored on keskeltläbi rumalamad,
kui nende vanemate põlvkond? Professor Välijärvi vastas väga diplomaatiliselt:
„Selles, kas see tähendab, et noored on rumalamad kui vanemad, ei ole ma päris
kindel, ehkki PISA pole ainus uuring, mis sellele viitab, on ka teisi. Teine
seletus on, et me lihtsalt ei suuda veel mõõta asju, mis on tänapäeva
ühiskonnas tähtsad ja mida noored oskavad. Näiteks mismoodi nad ülesannete
lahendamisel tehnikat kasutavad. Võib-olla ongi nii, et nad oskavad
teistsuguseid asju, kui need, mida on harjutud tähtsaks pidama.“ [2]
Kuivõrd aga on muutunud noorte vaated ja
teadmised usu alal. Sain mõni aeg tagasi tänu akadeemik Peeter Tulvistele
materjali omanikuks, mis lubab heita pilgu aastatetagusesse Eesti koolilaste teadmistesse
religiooni kohta. Nimelt kinkis ta mulle kokkuvõtte 1934. aastal läbiviidud
ülipõhjalikust testist, kus uuriti algkooli lõpetajate (13 – 15 aastaste)
õpilaste usualaseid teadmisi. Vastajaid oli üle 1700, Viljandimaalt, Järvamaalt
ja Tallinna Nõmmelt. Õpilasi, kes andis kõikidele küsimustele õiged vastused
oli üheksa ja need kõik olid tütarlapsed. [3]
Testi küsimused olid üles ehitatud
lünktestina, haarasid enda alla mitmeid teemasid ning õigete vastuste kõikumine
on üllatavalt suur. Näiteks küsimusele nr 8,
„Jeesuse ema nimi oli ………. “ vastas
õigesti 95% vastanutest. Samas
küsimusega nr 44: „Ristikoguduse esimesist päevist ja apostlite tegevuses
jutustab piiblis ………. raamat“ oli päris paljudel raskusi. Siin oli õigesti
lünga täitnud vaid 15% vastajatest.[4]
Aga oli teisigi üllatusi, näiteks 1. küsimus: „Mina olen ………. usku,
seda usku olen ma ………. saadik.“ Siin oskasid vastata vaid 28% õpilastest. [5]
Tahtmatult kerkib paralleel Eurobaromeetri kümmekond aastat tagasi tehtud
uuringuga. Selle
kohaselt usub vaid 16% Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54%
Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja
4% vastas, et ei tea.[6]
Möönan, et see võib olla liiga otsene seletus, kuid näib, et eestlased on oma
usku mõistnud ka minevikus pigem laiemalt ja ebamäärasemalt kui ainult kiriklik
kuuluvus. Viimast
seisukohta näis kinnitavalt ka küsitluse tulemuste analüüsimisel toodud viies
järeldus: „Õpilaste teadmised Uues Testamendis osutusid headeks, Vanas
Testamendis vaevalt rahuldavaiks, kirikuloos ja katekismuses rahuldavaiks. Interkonfessionaalsuse
osas olid teadmised suuremad kui konfessionaalsuses.“[7]
Mulle näib, et ka teadmised usu polnud sugugi
nii head kui seda sageli tänapäeval ette kujutatakse. Näiteks on raskusi Kristuse
olemust puudutava küsimusega: „Ristiinimene usub, et Jeesus Kristus oli tõsine
Jumal ja tõsine ………. .“ Sellele küsimusele oli õigesti vastanuid vaid kolmandik
st 33% vastanutest. Või veelgi enam, vaid luterlastele mõeldud küsimusele:
„Ev.-Luteri koguduses on sakramendid püha õhtusöömaaeg ja ………. .“ Näiliselt
lihtne küsimus, kuid vastust teadsid vaid 17% õpilastest. Vaid vähesed (11%) oskasid
vastata ka ainult õigeusklikele esitatud küsimusele: „Paastumaarjapäeval
mälestatakse ……….“ [8]
Huvitavad on ka muud tolleaegset usuõpetust
puudutavad probleemid, mida kogumikus eraldi analüüsitakse. Nii arutatakse aine
vabatahtlikkuse ja kohustuslikkuse üle, mööndakse, et tüdrukud on hoolsamad ja saavad
paremaid hindeid kui poisid, kurdetakse õppevahendite vähesuse üle, tõdetakse
kahjutundega nõrka sidet usuteadlaste ja usuõpetajate vahel ning uuritakse, kui
tugev on ikka usuõpetajate seos kirikuga.[9]
Vaadates testi tulemusi, tahaks üheltpoolt
tsiteerida igihaljast Kogujat: „Ära ütle: „Miks olid endised ajad paremad kui
nüüdsed?“ Sest seda sa ei küsi targasti.“ (Ko 7:10). Tõenäoliselt pole see
tõesti arukas küsimus. Ka artiklis vaadeldud kahekskümne aasta tagune uurimus
süvendab pigem arusaama, et tegemist polnud usulises mõttes ideaalajaga. Õpilaste
teadmisest oli tõsiseid lünki ning paljud tolleaegsed probleemid kajastuvad üsna
sarnaselt tänase päeva usu – ja hariduselus.
[1] Oskar
Luts, Kevade Tallinn 1954, lk 14
[2] Marti
Aavik Kas lapsed lähevad lollimaks? Postimees
02.05.2015
[3] Märt
Raud Eesti algkooli lõpetaja. Algkooli
lõpetajate teadmised usuõpetuse alal.
Eesti Koolinõunike Ühingu toimetised nr 30, Haridus ja
Sotsiaalministeeriumi koolivalitsuse väljaanne, Tallinn 1936, lk 6, 8
[5] Ibid.,
lk 27
[6] Special EUROBAROMETER 225 “Social values,
Science & Technology”, lk 9, http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_225_report_en.pdf
[7] Märt
Raud Eesti algkooli … lk 24
[8] Ibid., 27, 31-32
[9] Ibid., 17-20
No comments:
Post a Comment