Viimase koolikella aktus

Pidasin eile viimse koolikella aktusel kõne. Olin eelneval nädalal kõvasti haige olnud, arvan, et see oli üks põhjus, miks jäi kõnele viimane lihv andmata ning ise ma rahule ei jäänud. Aga niisugune see oli:   

Hea direktor, head kolleegid, eelkõige head abituriendid!

Küllap meil kõigil tekib tänast päeva lahti seletades mitmeid mõtteid. Võib-olla on osad neist seotud autoriteetide mõtteavaldustega, osad meie eneste seest tulenevate ideedega.

Esimene asi, millele mu mõtted seoses tänase päevaga läksid, on aeg. Oskar Lutsu raamatus ja selle järgi tehtud filmis „Suvi“ imestab kellamees Kristjan Lible kunagisi Paunvere koolilapsi silmas pidades : „Aeg läheb aga õnn ei kao. Alles nad olid pisikesed nagu imeteod, nüüd juba suured inimesed ja meheleminekuaeg käes!“ Küllap oleks Lible Treffneri kooli silmas pidades lisanud meheleminekuajale ka naisevõtuaja.

Arvan, et Oskar Lutsu raamatud on endiselt meie kõikide mõjutajad, kuid kõige olulisemana korjan Lible sõnadest välja hoopis kiirelt mööduva aja idee.  Head abituriendid, oleme oma tundides koos Augustinusega ja koos teie kõikidega aja müstilisust uurinud. Tõepoolest, aeg võib venida, kuid aeg võib ka lennata, aega saab kaotada ja leida, aega saab võtta ja aega saab anda, aega saab isegi surnuks lüüa, kuid aega ei saa kunagi tagasi keerata. Täna tuleb edasi minna.     

Teisena mõtlesin täna riitustele ehk rituaalidele. Üldiselt tunneb usundilugu kolme tüüpi riitusi. Kõigepealt kalendririitused, mida viiakse läbi igal aastal samal ajal. Teiseks kriisiriitusi, mida toimetatakse siis, kui miski on halvasti. Kolmandaks on üleminekuriitused, mis viiakse läbi siis, kui inimene asub ühest staatusest teise. Tänast aktust võime selle jaotuse järgi nimetada üleminekuriituseks, sest me alustame perioodi, kui te umbes kahe kuu jooksul kasvate Treffneri küljest lahku. Isiklikult olen selle kahe kuu jooksul tarvitanud abiturientide kohta  ka koolilõpetajate nime.

Viimasel ajal ongi hakanud mu peas keerlema sõnapaar koolilõpetajad ja kooliõpetajad – need sõnad kõlavad sarnaselt. Missugune peaks olema nende kahe grupi omavaheline suhe?  

Juhan Liivi kirjutatud lühijutus „Külakoolis” on juttu vaesest ja rikkast koolipoisist, kes lõunasöögiks rukki-  ja odraleiba vahetavad ning tunnevad, et nad mõlemad on kõvasti võitnud. Üks minu alateadlik soov on olnud, et sellest allesjäänud ajast nii koolilõpetajad kui kooliõpetajad võimalikult palju võidaksid.

Ning siis läks mu mõte raamide peale. See oli üsna hiljuti, kui ühe järeltöö ajal juhtis õpilane mu tähelepanu vastava töö küsimusele, kus olin mitte vormiliselt, vaid sisuliselt eksinud. Ma ei lasknud tal tööd edasi kirjutada, vaid panin talle viie. 

Kui õpilane suudab korrigeerida minu sisulisi eksimusi, siis on ta seda väärt. Sellele näitele mõeldes võib öelda, et nihutasime teatud piire. 

Võib-olla peaksimegi nendel allesjäänud kuudel mõtlema raamide ja piiride peale. Toon veel ühe näite lugude poolt loodud raamidest.  Küllap teab pea igaüks juttu esimestest Eestimaale sattunud kristlikest misjonäridest, kes kirjutasid paavstile eestlastest kui vagadest lihasuretajatest, kes mitu korda nädalas talumatus kuumuses üksteist vitsakimpudega nuhtlevad. Loomulikult oli tegemist looga leilisaunast ja vihtlemisest, mida Roomas ei tuntud.  See jutt on olnud populaarne, olen seda lugenud isegi Estonian Airi lennukis Eestit tutvustavast brošüürist. Hiljuti aga avastasin, et venelased kasutavad täpselt sama lugu. Peale saunatamise pealtnägemist kirjutanud preestrid Rooma kirja, kus nad  kiitnud slaavlaste jumalakartlikkust ja vagadust. Nii on tegemist mitmete rahvaste jutustustes levinud rändmotiiviga. Ning see lugu, mida olin mõistnud kui eestlaste kavalust demonstreeriva jutustusena, osutus piiride avardumisel hoopis kahte rahvast ühendavaks looks.   

Võtame teise analoogilise näite, näiteks ka Liivimaa nooremas riimkroonikas esinenud ja hiljem Eduard Bornhöhe „Villu võitluste“ kaudu tuntuks saanud lugu viljakottides Viljandi lossi vallutama sõitnud talupoegadest. Kindlasti võtsid paljud neid jutustusi aga tõe pähe, sest mullegi on aastat kolmkümmend tagasi kooliekskursiooni ajal Viljandi lossimägedes näidatud keldrit, kus vaene Villu oma lõppu ootas. Tegelikkuses on jällegi tegu rändmotiiviga, mis esineb väga sageli saksa lugudes. Rahvaid vastandava loo asemel osutus see hoopis ühendavaks looks.

Olengi mõelnud, et võib-olla on tark koolilõpetajatele ja kooliõpetajatele järelejäänud kahe kuu jooksul keskenduda Treffneri koolis valitsevatele raamidele. Kahtlemata on iga inimese arenemiseks raamid vajalikud, kuid uutele teadmistele keskendudes need raamid avarduvad. Head koolilõpetajad ja kooliõpetajad, aidake meil neid raame kaasajastada, muuta ning hoida.

Soovin kõikide õpetajate poolt teile edu eksamiperioodiks