Ma ei respekteeri Sinu arvamust, sest …

Ilmunud Eesti Päevalehes 30. mai 2016 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ma-ei-respekteeri-sinu-arvamust-sest?id=74645665

Inspiratsiooni selle artikli kirjutamiseks sain 20. mai  fb postituse vastukajadest, kus ma möönsin, et minusugustel kahtlejatel on üsna raske järgida Jevgeni Ossinovski kõnes tehtud üleskutset ja olla oma seisukohavõttudes otsustavam.  Teiseks, tunnen ka ise natuke Jevgeni kõnes mainitud Lili Milanit ning temale (ning teistele temasugustele) mõeldes sai see lugu kirjutatud.  

Jevgeni Ossinovski hiljutist kõnet mõttekaaslastele (Jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast /../, EPL 18. mai 2016) arutatakse tänaseni. Avatust, inimväärikuse hoidmist ning põhiseaduslikku patriotismi toonitavate mõtete kõrval sisaldus kõnes ka üleskutse vaikivatele toetajatele olla oma seisukohtade esitamisel otsustavam ja väljaütlemistes resoluutsem. Ossinovski ütles: „Ärge jääge oma liistude juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või erapooletuse.“

Mulle tundub, et paar Jevgeni üleskutsest lähtuvat artiklit on juba ilmunud, ja teatav ühisosa mul nendega on, kuid ma püüan pisut leebem olla. Näiteks Triin Toomesaar „EKRE – kuidas kurat see juhtus“ (http://uudised.err.ee/v/arvamus/9d3cd30c-b786-457d-a344-3c1595ca05d9/triin-toomesaar-ekre-kuidas-kurat-see-juhtus) kui ka Ott Maidre „Ma ei taha, et mu õpilased peaksid elama EKRE soovide järgi kujundatud ühiskonnas“ (http://arvamus.postimees.ee/3704521/ott-maidre-ma-ei-taha-et-mu-opilased-peaks-elama-ekre-soovide-jargi-kujundatud-uhiskonnas).    

Tunnistan, et mulle, kes oponendiga alustab tavaliselt vestlust Kääriku Metsaülikoolist tuntud fraasiga "Ma respekteerin Sinu seisukohti, kuid siiski ei nõustu, sest …" on oma väljenduslaadi resoluutsemaks muutmine üsnagi ebamugav. Pigemini meeldivad mulle juhtumid, kui lühikeste copy-paste fraasidega argumenteerimise stiilile vastatakse loominguga - kirjutatakse raamat, luuakse heliteos vms. Nii nagu kooseluseaduse ümber käiva vaidluse taustal kirjutas Milvi Martina Piir oma romaani „Pelikanide abielu“.

Siin aitäh Triin Käpale, kes selle MÜ põhimõtte mulle meelde tuletas, ning Milvi Martinale, kellel polnud midagi tema mainimise vastu.  

Samas on inimesed erinevad, olud muutuvad ja paljudel pole raamatu kirjutamiseks annet ega aega. Lisaks võib ühiskonna harjumuspärase vaimsuse asendumine millegi vastuvõtmatuga toimuda väikeste muutuste kaudu peaaegu märkamatult. Samas on muutusi, mis kätte jõudes võivad osutuda üllatavalt ebameeldivateks ning siis soovivad paljud, et oleksid saabuvale ideoloogiale mingilgi moel vastu astunud.  

Saksa vaimulik Martin Niemöller (1892–1984) on meeldejäävalt ja piltlikult kirjeldanud millegi olulise samm-sammulist kadumist ühiskonnas. Tsiteerin tema pisut erinevates variantides liikuvat kurba mõtisklust:  „Kui natsid tulid kommunistide järele, siis ma vaikisin, ma ei ole ju kommunist. Seejärel tulid nad sotsiaaldemokraatide järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju sotsiaaldemokraat. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju ametiühingu liige. Siis nad tulid juutide järele, ma vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja kui nad tulid lõpuks minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protesteerida.“

Mulle näib, et tänased kõhklejad võivad aduda Niemölleri poolt kirjeldatuga üsna analoogilist protsessi, mida püüangi tänapäevases kontekstis esitada: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohtas, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui palgalõhe Eestis jõukamate ja vaesemate vahel kasvas Euroopas üheks suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.“ Viimast loetelu üle lugedes tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha valik. 

 Niemöller on võimas. Olen tema mõtteavaldusest oma arvamuse väljaütlemiseks sageli jõudu saanud. Ning pärast arvamuse esitamist (olgu artiklina või suuliselt) on tunne tõeliselt helge. Soovitan kõigile!  

Eksistentsialismi vanaisa taani filosoof Søren Kierkegaard (1813 - 1855) on meeldejäävalt mõtestanud elus oluliste valikute tegemist. Eelkõige toimub valikute kaudu oma elu mõtestamine ja isiksuse loomine. Kierkegaardi poolt tähtsustatud  valikud on nagu kuristiku serval seisva inimese  hüpe tundmatusse - inimene ei tea, kas ta maandub teisel kaldal või langeb sügavikku. Pärast sellise valiku tegemist on vastava inimese jaoks midagi olulist muutunud ja ise muutununa võib ta mõjuda tervendavalt ka teistele.

Natuke piinlik oli Kierkegaardi nii lühikeses lõigus esitada. Aga noh, Jevgeni kasutas Nietzschet, meenus Markus Järvi hiljutine kommentaar, kus leidis mainimist Sartre – ega mina ka pühak ole.   

Praktilises elus on valiku kohad sageli lihtsad. Lähiminevikust meenub ühe endise kõrge poliitiku katse hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja. Väga paljud sümpaatsed inimesed palusid end vabatahtlikult sinna nimekirja panna. Tänu nende inimeste valikule muudeti konkreetne viha ja vastandumist külvav tegevus farsiks.    

Tunnistan, mulle oli see üks ilusamaid solidaarsuse väljendusi fb-s.  

Artikli alguses tsiteeritud Jevgeni Ossinovski üleskutsele mõeldes mulle tundub, et esimeseks valikuks sobib kahtlejatel üheainsa „ei“ lisamine oma tavapärasele pöördumisele oponendi poole. Kui suletust ja vimma rõhutavale seisukohavõtule  vastata fraasiga: „Ma ei respekteeri Sinu arvamust ega nõustu sellega, sest ..“, siis on selle valikuga midagi juba muutunud.