Kasulik kõrvalpilk

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik http://www.eestikirik.ee/kasulik-korvalpilk/

Juba üle kümne aasta on maikuus toimunud Religiooni ja teaduse kevadkool, tavaliselt Põltsamaal, käesoleval aastal Viljandis, teemaks „Oma ja võõras religioonis, kultuuris ja looduses“. Seekord on esinejate hulgas Anne Kull, Enn Kasak, Ain Riistan, Roland Karo jt. Eks järgnev lugugi oli pisut nädala pärast toimuvast inspireeritud.  

Üsna Vana Testamendi algusest võib lugeda, kuidas kõrvalvaataja nõuanne Iisraeli rahvast nende igapäevases elukorralduses edasi aitab. Kui Midjanist iisrealaste laagrisse tulnud Moosese äi Jitro näeb, kuidas ta väimees hommikust õhtuni kohut mõistab, soovitab ta kohtmõistjad ametisse seada. Mooses võtabki äia nõu kuulda ja pühakirja sõnadest võib aimata rahulolu uue mõistliku korra suhtes:

„Ja Mooses valis tublisid mehi kogu Iisraelist ja pani nad juhtideks /../Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise“ (1Mo 18: 25-26).  

Ka religioonialal on mind ikka huvitanud kõrvalseisja mõtted, näiteks kui mõnest muust religioonist või maailmavaatest lähtuvalt öeldakse midagi kristluse kohta. Vaatnurgad võivad olla erinevad, kuid sageli oskab just väljaspool seisja küsida küsimusi, mis ka seespool olijaid areneda aitavad. Nii on huvitavalt oma kokkupuudetest kristlusega kirjutanud alati mõistmist otsiv dalai-laama või väsimatu usundite kriitik Richard Dawkins. Ühena viimastest kõrvalpilkudest tahaksin mainida oma hea tuttava professor Raivo Männi artiklit „Mis on Jumala olemasolu mõte?“ (Postimees 23. aprill).

Väike mõte oli mul lõimida kolumn Enn Kasaku looga „Religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus“ (Kirik ja teoloogia 1. apr 2016), kuid kolumni pikkus oli ette antud ning seetõttu langes see mõte ära.

Professor Mänd kirjutab mitmetest bioloogiast lähtuvatest tähelepanekutest religioossuse kohta. Alates sellest, et religioossusel on selgelt geneetiline pärilik tagapõhi, mitmed religioossusega kaasnevad tunnused (empaatiavõime, kognitiivne võimekus, kalduvus ohte pigem üle – kui alahinnata) suurendavad bioloogilist edu, religioon soodustab koostööd, hoiab inimest ohte täis maailmas teovõimelisena jne.

Artikkel on kirjutatud maailmavaatelisest materialismist lähtuvalt ning Raivo Mänd annab artikli alguses korrektselt edasi oma arusaama inimesest: „Lühidalt on iga inimese nagu ka mistahes muu elusolendi rolliks olla DNA ehk geenide poolt konstrueeritud ajutine „elumasin“, mille abil geenid end paljundavad, levitavad ja järgmisesse põlvkonda transpordivad.“

Lugedes professor Männi huvitavat artiklit oleksin ma siiski parandanud ühe sõna. Nimelt seisab artiklis: „Religioossel pettekujutlusel, et meid „kõrgemalt“ jälgitakse, premeeritakse ja karistatakse, on distsiplineeriv ja koostööd soodustav toime /../“. Oleksin asendanud sõna „pettekujutlusel“ neutraalsema sõnaga „kujutlusel“. Nagunii oli artikli autor enda maailmavaate määratlemise kaudu esitanud laiema vaatepunkti käsitletavast teemast, sellele lisaks veel rõhutada, et vastavast maailmavaatest lähtuvalt on religiooni näol on tegemist pettekujutelmaga, tundub pisut aabitsalik.     

Loomulikult sõltub artiklis esitatud andmete ja hüpoteeside tõlgendus maailmavaatest. James W. Sire toob oma raamatus «Universumi uksel. XX sajandi maailmavaated» välja seitse alusküsimust, millele vastustamisest sõltub inimese maailmavaade. Nende küsimuste hulka kuuluvad ka, kes on inimolend ja mis juhtub inimesega surres? Nii saab kristlane professor Männi artikli abil end bioloogias harida, kuid lisaks siiralt inimestada: „Kae, Jumal on oma loomisprotsessis ikka igale pisiasjale mõelnud!“ 

Toon ära ka kõik need J.W.Sire raamatus toodud küsimused:

1. Mis on esmane reaalsus – tõeliselt tõeline?
2. Milline on välise reaalsuse, s.o. meid ümbritseva maailma loomus?
3. Kes on inimolend?
4. Mis juhtub inimesega surres?
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
7. Milline on inimajaloo tähendus?