Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse

Kirikus ja Teoloogias ilmus mul lugu. Panen väikeste kommentaaridega selle ka blogisse.

http://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/

Nagu õpetajate puhul sageli on mindki viimasel ajal mõtlema pannud just õpilased. Sellegi artikli algidee sündis lihtsalt, kell helises ja õpilane jäi pärast tundi klassi minuga juttu ajama:

Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma te valiksite?“

Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku teinud umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“

Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“

Mina: „Miks mitte?“

Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda kooseluseadust.“

Ühtpidi tegi see dialoog mulle ju natuke nalja, kuid ikkagi ka nördimust. Kristlasena ma usun täiesti ebaloogilist asja: Universumi tekitanud määratu jõud, mida Euroopas nimetatakse Jumalaks, valib välja ühe väiksevõitu tähe ja keskmise planeedi, kehastub sellel planeedil ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks ja laseb ennast ära tappa. Jah, ma usun seda ning olen seetõttu ka kristlane. Aga kuidagi on tekkinud arvamus, et suhtumise tõttu kahe täiskasvanud inimese koosellu võib arvata, et ma kristlane olla ei saa.      

Arvasin, et saan sellest jutuajamisest oma blogisse vastavateemalist postitust[1] tehes üle, kuid eksisin. Ikka ja jälle tuli see lühike dialoog mu mõtetesse tagasi. Tegemist oli kahtluseta intelligentse ja targa õpilasega. Aga tema arusaam kristlaseks olemise võimalikkusest oli kentsakalt seotud usu omaksvõtmise seisukohalt täiesti teisejärgulise teemaga. Ning kui arvamust, et kooseluseaduse toetamine välistab või vähemalt oluliselt raskendab kristlaseks olemist, jagavad veel paljud noored, siis pole lootustki, et kirik nende jaoks tõsiseltvõetavat vaimset teed kujutaks.

Jaak Juske kirjutas hiljuti fbs, et tema 120st õpilasest toetasid kõik kooseluseadust. Ma arvan, et tavaliselt pole õpilaste otsus nii üksmeelne, kuid ikkagi enamus pooldab. Kunagi küsitlesin möödaminnes kahte oma kooli klassi: 42 pooldas, 4 oli vastu, 13 kinnitas, et see teema jätab neid ükskõikseks.  

Teisest küljest, vaevalt, et usuga harvemini kokku puutuvates inimestes saakski oluliselt teistsugune arvamus kujuneda. Üldiselt reageeritakse religioosse peavoolu poolelt üsna valulikult igale kooseluseadust kaudseltki toetavale mõtteavaldusele. Näiteks kui riigikogu liige Kalle Muuli avaldas sotsiaalmeedias postituse huvitavast tunnist, kus õpilased pidid erinevast seisukohtadest lähtuvalt arutlema samasooliste kooselu probleemide üle, tabas teda terav kriitika, kus pandi kahtluse alla tema konservatiivsus ja loomulikult ka vastava tunni kohasus.[2] Peagi järgnes sellele näppu vibutav artikkel noortele kristlastele, kes kipuvad kahtlema traditsioonilises arusaamas abielust. [3]      

Arvan, et Soome vaimulike filmiklippi on siin kohane vaadata. Mulle meeldib, et selles klipis ei vastanduta, vaid lihtsalt ja südamlikult on oma toetus samasooliste kooselule esitatud:   https://www.youtube.com/watch?v=jgDcH2Iw_Sw

Ning sellise helge suhtumise puhul ei kao kuhugi respekt nende vastu, kes teisiti mõtlevad.

Eelnevatest näidetest kujuneski mu vägagi isiklik hinnang tänasele usulisele olukorrale paljudes Eesti religioossetes kogukondades. Konservatiivide[4] pärast EELKs ja tegelikult ka teistes EKNi kirikutes ma praegu väga ei muretse – nad on tublid, moodustavad kirikutes peavoolu ja saavad päris hästi hakkama. Konservatiivsus pakub võimalust stabiilsuseks, lugusid vanadest headest aegadest, aeg-ajalt tänastele arengutele vastanduvat identiteeti ja ilmselt ka suuremat mõistmist koguduses. Küll aga tunnetan, et kirikutes on sageli vajaka religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi põrkamata uurida.

Mul on mõned oletused, miks paljud noored religiooni endale tõsiselt võetavate maailmavaadete hulgast maha kannavad. Näiteks võtavad paljud õpilased koos metodoloogilise materialismiga omaks ka filosoofilise materialismi. Pikemalt: http://www.postimees.ee/1802511/toomas-jurgenstein-mitmekesised-jumalapildid-ja-vaba-maailmavaade

 Aga need on üksnes oletused.

Miks ma pean mõõdukat liberaalsust ja avatust oluliseks? Räägin nüüd EELKst ja mulle näib, et tegu on vähemalt osaliselt küsimusega kiriku kestvusest. Kordan siin kunagi esitatud rahvaloendusest tuletud mõtet – mäletatavasti luges 2001. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest 2011 oli see arv 108 513. Kümne aastaga oli vähenemine umbes 30%. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“[5]

Ene Margi Tiidu artiklis Eesti elanike suhtumine usku on toodud ka vanuselised diagrammid.  Kui vaadata luterlaste osakaalu 2011. aasta rahvaloenduses, siis 15-24 aastastest luges end luterlasteks alla 5% vastanutest ning 10% jõuab luterlaseks pidavate inimeste arv alles 60-64 aastaste inimeste seas. Veel 2000 aastal luges 15-24 aastastest end luterlaseks üle 5% vastanutest ning 10% toetuse sai luterlus juba 50-54 aastaste hulgas.[6] Seega luterlus vaikselt kuhtub.

Paar aastat tagasi olen sellel teemal Postimehes kirjutanud ja siis olin kuidagi  optimistlikum. Artikkel siin:  http://pluss.postimees.ee/2582998/toomas-jurgenstein-mitmekesine-luterlus

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivseid hoiakuid propageeriv EELK on kaotanud ligi kolmandiku oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem võrrelda mitmekesisemate skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt pea kolm neljandikku rahvastikust.  

Mulle näib, et üheks oluliseks vajakajäämiseks noorema põlvkonna usuelus, mida konservatiivne lähenemine ei suuda täielikult katta, on sideme loomine igapäevaste endastmõistetavustega. Pean minagi ikka ja jälle roostes grammofonina selgitama, et evolutsiooniõpetus ei ole vastuolus loomisega ning Aadama ja Eva olemasolu uskumine ei ole kristlasele kohustuslik, igal sammul pühakirja tsiteeriva fundamentalisti usk ei pea olema sügavam kui boheemlasest luuletaja oma, usklike inimese suhtumine abiellumisse ja abielulahutusse võib olla erinev, ka usklikud joovad veini, kristlaseks olemine ei tähenda arvamust, et teiste religioonide esindajad satuvad põrgusse jne.   

Carl Saganil on raamatus “Deemonitest vaevatud maailm” üks mõte: “Ma olen selles raamatus teoloogiliste liialduste suhtes mõnikord kriitiline, sest äärmuslikult jäika, doktrinaalset religiooni pole võimalik ebateadusest eristada. Sellest hoolimata tahan ma kohe alguses tunnustada seda imepärast mitmekesisust ja mitmekihilisust, mis religioosses mõtlemises ja religioossetes kommetes aastatuhandete jooksul on välja kujunenud; liberaalse religiooni ja oikumeenilise liikumise kasvu 20. sajandil; ja fakti, et religioon on võidelnud omaenese liialduste vastu – protestantliku reformatsiooni, reformeeritud judaismi, Vatikani teise kirikukogu ja nn kõrgema piiblikriitika näitel. Aga sarnaselt paljude teadlastega, kellel näib olevat vastumeelt väidelda ebateadusega või isegi nende üle avalikult arutleda, on paljudele suurte religioonide toetajaile vastumeelt väidelda äärmuslike konservatiivide ja fundamentalistidega. Kui see nii edasi läheb, siis jäävad viimased võitjaks, sest nende vastane ei tule lihtsalt kohale” (lk. 28).

Otsides minu poolt ettevaatlikult kirjeldatud avatud kristlusele laiemat tausta, siis meenus mulle 2011. aastal Jaan Lahe poolt kirjutatud „Humanistliku kristluse manifest.“[7] Ehkki seda omal ajal palju materdati tundub see tekst praegu pigem prohvetlikuna. Tsiteerin sealt kolmandat põhimõtet:

„Kirikus kui organisatsioonis peab olema võimalik arvamuste ja mõtteviiside mitmekesisus. Igal kiriku liikmel on õigus ja kohus avaldada oma arvamust kõigis kirikut puudutavates küsimustes nii juhtimismudeli kui seaduste osas ja teha seda avalikult.“[8]

Mulle näib, et esimese sammuna võiksid avatuma ja liberaalsema kristluse pooldajad tunduvalt julgemalt avaldada ja ka levitada oma seisukohti, seda nii artiklitena, kommentaaride või jagamistena sotsiaalmeedias, kuid ka loominguna muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Üldiselt on avatud kristlusest lähtuvad argumendid tugevad, domineerib ju see suund ka tippteoloogide ja religiooniloolaste hulgas. Sellise eluhoiak võiks pakkuda usulist kinnitust arvestatavale hulgale praegustest Eesti kristlastest ning olla tõsiseks võimaluseks tuhandetele praegu usust eemale jäänud inimestele.

---

[1] Jürgenstein, Toomas; Järelmõtteid hiljutisest dialoogist http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2016/02/jarelmotted-hiljutisest-dialoogist.html

[2] Järvi, Markus; Kalle Muuli ja konservatiiv? Objektiiv 17.02.2016 http://objektiiv.ee/repliik-kalle-muuli-ja-konservatiiv/

[3] Stonestreet, John; Miks noored kristlased ei mõista enam argumente samasooliste „abielu“ vastu. Objektiiv 19.02.2016 http://objektiiv.ee/miks-noored-kristlased-ei-moista-enam-argumente-samasooliste-abielu-vastu/

[4] Rein Raud väitis oma hiljutises artiklis „Konservatismist“ Sirp (19.02.2016), et paljud end konservatiivideks nimetavad inimesed Eestis on pigem radikaalsusesse kalduvad traditsionalistid. Käesolevas artiklis ma selleteemalist arutelu ei tõstata.   

[5] Tiit, Ene-Margit; Eesti elanike suhtumine usku lk 3-4 http://www.eestikirik.ee/uploads/2013/09/Eesti-elanike-suhtumine-usku.pdf

[6] Ibid.

[7]Lahe, Jaan; Humanistliku kristluse manifest. http://www.petitsioon.com/humanistliku_kristluse_manifest

[8] Ibid.