Kuldsete Oscarite seltskonnas

Kuidagi juhtus, et olin just nädalpäevad enne Oscarite jagamist käinud vaatamas kahte pärjatud filmi: parimat filmi, mis sai Oscari ka parima originaalstsenaariumi eest „Päevavalgele“ ja  parima lavastaja, kaameratöö ja meespeaosalisega filmi „Mees kes jäi ellu“. Parima filmiga oli veel pentsik lugu, otsisin Cinemoni kavas Spotlighti, ei leidnud ja olin juba pettunud, et nii ruttu võeti kavast maha. Siis üks kolleeg ütles, et vaata ikka tõlget.

Kõigepealt „Mees kes jäi ellu“

Loodus oli selles filmis lummav. Nagu ka „Musta alpinistiga“ meenusid omaaegsed matkad. Seekord enam Taimõril (Ajani jõel), kuid ka Jakuutias ja Lähispolaar-Uuralis. Vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et vaatan koos Leonardo DiCaprioga (loomulikult mitte karu poolt lõhkikistuna) voolavat vett, mis on ääretute metsade vahel kõige kiirem tee sihtpunkti, püüan lõket süüdata või haistan kaugelt kellegi teise lõkkesuitsu.

Tunnistan, et lugu ise jättis suhteliselt külmaks. Siiski, paar asja tulid tuttavad ette: looduses liikumisel viib väsinud inimest edasi sageli rohkem edasi sisemine jõud kui treenitud lihased, inimese elutahe on  lõputu (filmile minnes mõtlesin, et kas võib paralleele olla Jack Londoni „Elutahtega“, kuid suurt ei olnud).  

Oli neid asju, mis minu meelest olid ebaloogilised. Näiteks nõnda pikalt kui haavatuna jäises vees kui Leonardo seda tegi (olgu, et palgi külge klammerdununa) minu meelest ikka ei uju, olgu see või väga karastunud ja sitke mees. Teiseks, rändurid ei lähe kunagi veeloiku, kui võivad seal kõrval seista (lagunenud kiriku stseen). Kolmandaks, mõni asi oli natuke ettearvatav, näiteks kui on indiaanlane ja kui on haige valge mees, siis kuidas saab ilma tervendava higistamistelgita.

„Päevavalgele“ tekitas sootuks teistsuguseid tundeid.

Taustaks on siis reaalne sündmus Bostonis, kuidas katoliku kirikus (Bostonis peaks katoliiklasi olema ca 30%) preestrid pilastasid lapsi, kirik püüdis juhtunut pigem kinni mätsida ning kuidas ajakirjanduses avastati, et tegemist polnud kaugeltki üksikjuhtumiga.

Üheks emotsiooniks oli kahjutunne. Kahju nendest lastest, kelle elud selle pitseri all peavad mööduma. Tean ju omast kogemusest õpetajana, et niisugused traumad jäävad inimesi elu lõpuni saatma. Kahju oli ka suurest osast preestritest, kes oma tööd ausalt ja südamega teevad, kuid kes vääritute kaastööliste ja veel väärituma juhtkonna tõttu samuti pleki külge said.

Küllap veel see, et usu asjades ei tohi ka kõige kõrgem kirikujuht unustada alandlikkust. Üleolevus teistsugustest (kasvõi nendest, kes vaimulikud või piiskopid ei ole) viib enda õigustamiseni ja suurte sigaduste kinnimätsimiseni. On ju eesti keeleski ilmunud, näiteks Brasiilia mõtleja ja ühiskonnategelase professor Plinio Corrêa de Oliveira raamat „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon”. Seda teost lugedes ilmneb, et protestantlust hinnatakse seal kurjuse kandjaks ja kiriku vaenlaseks, hoiatatakse konfessioonide ühendustes peituvate ohtude eest jne. Kui maailm jaguneb puhasteks ja õigeteks ning kurjusega seotud eksinuteks, siis lubatakse puhastele ja õigetele rohkem. Minu jaoks peitub kõige kindlam garantii, et analoogilisi asju enam ei juhtuks, avatuses, koostöös ja läbipaistvuses.