Põlluaasa „Sotsid“ kui kutse tantsida madalate tungide tangot

Ilmunud Tartu Postimehes: https://tartu.postimees.ee/6722691/toomas-jurgenstein-polluaasa-sotsid-kui-kutse-madalate-tungide-tangole

Lisan siia ka väikese kommentaari, mille kirjutasin artikli ilmumise järel fb-s: Selle artikli ilmumisega täna läks nii hästi kui halvasti. Asi algas sellest, et minu meelest päris jama ei tohi kõvade kaante vahel kirjutada ja olin rahul kui Aro Velmet Põlluaasa raamatu „Sotsid. Interrinde teine tulemine“ ette võttis ja maatasa tegi (Postimees 17.mai). Siis tajusin Jaak Valge artiklis (ilmus Tartu Postimees 14. juuni) ettevaatlikku raamatu õigustamist (võibolla sain valesti aru) ning kirjutasin iroonilise artikli kinnitamaks, et selline raamat pole ei poliitiku ega rahvuskonservatiivi tase ning saatsin paar nädalat tagasi toimetusse. 

Aga artikli ilmumine tuli pisut valel ajal (siin pole loomulikult toimetus süüdi, oleksin ise pidanud oma soovi saatma). Nimelt oleksin laulupeo ajal eelistanud laulupeorahu ja seda ka poliitilistel teemadel. Ning teiseks, Marju Lepajõe ootamatu surm – võrreldes Marju peene irooniaga sai minu kirjutatu robustne ja vähemalt minu mõtetesse see kontrast tungib. 

Teisalt on jälle hea, et artikkel ilmus pärast Mart Helme lahmimist-süüdistamist Tallinna Ülikooli suunas. Põlluaas kasutab oma raamatus sarnast stiili ja meetodit ning erakonna juhtide käekiri avaldub kokkulangevate näidete tõttu veel selgemalt.

Tango on sensuaalne ja dramaatiline tants. See on ilus ja graatsiline kui selleks tantsuks on olemas oskused ja peetakse kinni reeglitest. Kui reeglid hüljata ja tantsukoolis õpitu unustada võib see ilus tants muutuda oma soovide, ihade ja fantaasiate valimatuks eksponeerimiseks.  Pisut sarnaselt võiks iseloomustada ka Põlluaasa raamatut „Sotsid. Interrinde teine tulemine“.  Reeglid, mis eeldavad faktikontrolli, konteksti arvesse võtmist, loogikat jne selles raamatus ei kehti. Piltlikult öeldes on see raamat kutse tantsida madalate tungide tangot.     

Poleemika Põlluaasa raamatu üle on jõudnud ka Tartu Postimehe veergudele. Jätan ajaloo üle vaidlemise ajaloolastele, küll aga püüan mõistatada, mida võis tähendada Jaak Valge („Kas Henn Põlluaas tegi sotsidele liiga?“ Tartu Postimees 14. juuni 2019). märge, et  see raamat „on kirjutatud poliitikutöö kõrvalt ja poliitiku sulega“.  Selguse saamiseks hakkasin Põlluaasa stiili matkides kirjutama raamatud „EKRE. Bolševismi ideede viljakas taasavastamine.“ Esitangi sellest raamatust ühe lõigu:

„Kiiresti võttis EKRE juhtkond üle bolševismile omase kahtlustusmaania ja demokraatia eiramise. Reljeefselt ilmnes see Tartu piirkonna juhi valimistel, kus piirkonna senine esimees Indrek Särg sai erakonna juhtkonna soosingut omavast vastaskandidaadist peaaegu neli korda enam hääli. Tulemuseks oli, et Särg visati erakonnast välja ning koosolek tühistati, seda hoolimata asjaolust, et aukohus selleks põhjust ei näinud. Bolševistlike meetodite omandamine pole ime, sest erakonda juhib kunagi Eesti Raamatu marksismi-leninismi osakonnas töötanud Mart Helme,  EKRE vaimsele poolele aga annab suure panuse Moskvas ka teaduslikku kommunismi õppinud erootikakirjanik ja poliitik Urmas Espenberg.  Kui oluliseks peetakse sidemeid moskvameelsete poliitikutega ka täna väljendub asjaolus, et hiljuti võttis EKRE aupaklikult vastu prantsuse poliitiku Marine Le Peni, kes on Putini poliitika suur toetaja ja Krimmi okupeerimise õigustaja.“

Eelmine lõik ja lubadus raamatut kirjutada olid mõistagi iroonia. Teisalt ka näitlikustamine, mis tunne on „tantsida madalate tungide tangot“. Veendusin, et mina seda hästi üle ühe lõigu ei suuda, Põlluaas suutis 423 lehekülge. Ma pole ka kindel kas sellisele tantsule peab viisi ja sõnad looma just poliitiku sulg.

Jätkates tõsiselt, Põlluaasa raamatust on ilmunud ka põhjalikum arvustus Aro Velmetilt, kes väidab, et Põlluaas toetub sageli valefaktidele, vandenõuteooriatele ja põhjendamatult suurtele loogikahüpetele (Valefaktid, vandenõuteooriad ja põhjendamatult suured loogikahüpped, Postimees 17. mai 2019). Otsustasin Velmeti väidet pisteliselt kontrollida. Selleks otsisin Põlluaasa raamatu registrist üles kohad, kus esines minu nimi ning otsustasin uurida, mida autor on kirjutanud. Register oli küll pisut vigane, kuid leidsin enda nime seitsmel leheküljel viie episoodiga seoses.

Esimest korda mainitakse mind lk 139-140. Põlluaas väidab, et „sotsid ajavad järjekindlalt eesti keelt mitteoskajate kaitsmise poliitikat“, tuues näite, et oli sotsid ja seega ka mina ei toetanud sunniraha tõstmist eesti keelt mitte oskavatele inimeste karistamiseks – esitatud ettepaneku kohaselt oli soov tõsta nii juriidiliste kui füüsiliste isikute sunniraha ülempiiri 640lt eurolt 6400le. Olin tõesti vastu, kuid hoopis põhjusel, et tegemist oli toore eelnõuga. Puudus analüüs, miks tõstmine peaks olema kümnekordne, statistika näitas, et füüsiliste isikute puhul oli rakendatav keskmine sunniraha 60-70 eurot, kehtivast 640 eurost oli enam kui küll. Olime SDEs seisukohal, et sunniraha tõstmine oleks põhjendatud juriidilise isiku puhul.

Järgneval leheküljel Põlluaas väidab, et olen toetanud „kakskeelsuse keeleõppe hiilivat sisseviimist“. Jällegi ei vasta väide tõele, olen sotsidele omaselt toetanud koosõppiva kooli mudelit st eestikeelset kooli.    

Lk 198. Põlluaas väidab, et ma olen õigustanud ERMis „skandaalset kristlasi solvavat eksponaati“ – ERMi avamisel oli külastajatel reformatsiooniga kaasneva pildirüüste näitlikustamiseks võimalik puudutada jalaga lülitit, mille tulemusena Neitsi Maarja kujutis purunes ning taastus pisut hiljem. Seda etteheidet uurides tekkis esimest korda kahtlus, et keerulisemates tekstides orienteerumine ja analüüs võib käia Põlluaasale üle jõu. Minu väide oli, et oleksin hukkamõistmisel ettevaatlik st kõigepealt selgitaksin välja, mida  sellise eksponaadiga taotleti,  võibolla annab seda ümber teha jne. Lähtekohaks oli, et ERMi kollektiiv ei ole kristluse suhtes vaenulik ning kuulab nõuandeid. Tagantjärele võib öelda, et mul oli õigus, sest eksponaat tehti rahuldaval moel ümber. Põlluaasa raamatus järgnes tiraad sotside religioonivaenulikkusest, mis on selgelt eksitav. Just sotsid vedasid eelmises riigikogu koosseisus palvehommikusöögi rühma, kuhu EKRE liikmed üsna harva kohale jõudsid. Ka peapiiskop Urmas Viilma koostatud ristiinimese valimiskompassis jäi EKRE sotsidest omajagu maha.

Lk 206-207. Põlluaas meenutas demokraatiateemalist arutelu, kus ta küsis minult miks erakonna kodulehel pole sõnagi tänapäeva sotsiaaldemokraatia põhiideoloogilt Herbert Marcuselt ja oli pahane, et ma soovitasin tal sotsiaaldemokraatia teoreetilisi aluseid entsüklopeediast vaadata. Tegemist oli ekslikul eeldusel põhineva küsimusega. Herbert Marcusel on tõepoolest olnud vasakpoolsetele teatud mõju, eriti eelmise sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kuid kindlasti pole tegemist sotsiaaldemokraatide põhiideoloogiga. Ning algtõed ongi entsüklopeediast kõige paremini leitavad.

Lk 214. Ehk kõige huvitavam oli minu jaoks etteheide „Jürgenstein väitis koguni, et kirikuisa Augustinus olevat toetanud homoseksualismi.“ Jällegi ei ole Põlluaas mu artiklist aru saanud. Jah, ma tsiteerisin Augustinust, kuid hoopis illustreerimiseks, et homoseksualismi käsitlenud saates „Suud puhtaks“ oli ühe sõnavõtja sõnum täis hoolivust ja armastust. Ma ei nimeta ühtegi nime ning saadet vaadanud artikli lugejal oli vaba voli otsustada, kellest jutt.

Lk 304. Põlluaas väidab, et olin juhtsotside hulgas ÜRO ränderaamistiku vastasel miitingul ja nõudsin sotsidele sõna andmist. Olin tõepoolest riigikogu ees platsil, kuid pisut eemal, nihkusin lähemale kui Indrek Tarand mikrofoni haaras ning sõna andmist kellelegi ei nõudnud.

Kokkuvõttes võin enda näitel öelda, et „Sotsides“ on viis juhtumit, kus mind on mainitud. Ühel juhul autor mäletas valesti, ühel juhul kujutas sündmust ja minu väiteid tendentslikult, ühel juhul toetus valele eeldusele ning kahel juhul ei saanud autor ilmselt minu väidetest aru. Tulemusele mõeldes tahaks ühes Jaak Valgele vastu vaielda. Ta väidab, et Põlluaasa raamatu näol on tegemist on rahvuskonservatiivi tekstiga. Rahvuskonservatiiv on auväärt maailmavaade, mille esindaja ei moonuta tegelikkust ja saab ka poliitikas toimunud sündmustest ning seal esitatud väidetest reeglina aru.