Keeleteadlase ja akadeemiku
Ferdinand Johann Wiedemanni (1805 - 1887) elulooraamat „Mälestusi minu elust“
algab tema esivanema Johann Gottfried Cargeri nappide ülestähendustega, mis
puudutavad põhiliselt tema laste ja
lähedaste inimeste sündisid, abielusid ja surmasid. Toon kirjapandust mõned
väljavõtted:
Laupäeval, 3. juulil 1781 kell 11 päeval kutsus armuline Taevaisa meie
väikese poja Paul Fromholdi kolme aasta, kümne kuu ja kuue päeva vanuselt enda
juurde taevariiki, hoidnud teda aga eelnevalt kaheteistkümne nädala jooksul
raske haiguse küüsi ja kaheteistkümne tunni vältel reede õhtul kella
üheteistkümnest laupäeva ennelõunal kella üheteistkümneni kibedaimas
surmaheitluses, millega kaasnesid ajurabandus ja langetõbi. /../ Ränga surmaheitluse põhjus selgub meile
igavikus.
/../
Anno 1781, 13. septembril kell 12 ööl vastu teisipäeva kutsus armuline
Jumal oma tarkuses meie noorima tütre
Hedwig Louisa Heinriette kümnenädalase haiguse ja põetamise järel vaikse surma läbi siit ajalikust hingelisse
igavikku, pärast seda kui ta oli ühe aasta, kümme kuud ja kümme päeva siin
hädaorus veetnud ning tervetel päevadel oma taibukusega meile paljugi
meeldivaid hetki pakkunud. Issand, kes Sa talle nüüd igavest hingamist ja rõõmu
annad, luba meil teda õndsate seas näha saada.
Lugedes nimetatud raamatust mitmeid
eelnevatele väga sarnaseid ülestähendusi, kus asjalikud arstlikud diagnoosid
vaheldusid usulise kindluse ja lootusega igavikuks, ei tekitanud kirjeldatud
surmade rohkus ometigi masendust. Eelkõige hajutas surma karmust asjaolu, et haiguste
ja õnnetuste keskel oli kirjutajal alati meeles igavikulisus ja jumalik mõõde
ning kindel lootus tulevikus lahkunutega kohtuda.
Paraku pakub elu ka teistsuguseid
näiteid. Eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus artikkel „Kes oli Lasnamäe
muumia“, mis rääkis kümme aastat oma korteris surnuna lebanud mehest. Kellelegi
polnud tema kadumine nii oluline, et ta oleks mehe leidmise nimel otsustavalt
tegutsenud, lasknud korteriukse maha murda vms. Artikli autorid olid üles otsinud inimesi, kes
Ivot (nii oli mehe nimi) kunagi tundsid. Nende inimeste kommentaaride ja
mälestuste abil on antud pilt Ivo elust ja argipäevast, mis oli nooruses puhuti
lootusrikas, kuid kus järk-järgult kuhtusid kõik pürgimused millegi kõrgema
poole. Lõpuks jäi vaid alkohol, seaduserikkumised ja lootusetus.
Renessanssi kunsti suurmeistri
Raffaeli (1483 - 1520) kuulsa fresko „Ateena kool“ keskel on kujutatud kõrvuti
kahte antiikfilosoofia suurkuju Platonit (427-347) ja Aristotelest (384 -322). Platoni näpp on suunatud ülespoole justkui
vihjates tema filosoofia aluseks olevale ideede maailmale kuhu ka inimene
olemuslikult kuulub. Aristotelese peopesa seevastu on suunatud alla maa poole, justkui
kutsuks oma õpetajat mõtlema ideede seotusele maisega. Mõlemal filosoofia suurkujul
on olnud silmapaistev mõju kristliku mõtte kujundamisele: näiteks Aurelius
Augustinus (354 - 430) oli mõjutatud Platonist, Aquino Thomas (1225 - 1274)
Aristotelesest.
Tehes sügava kummarduse Platonile
ja temast inspiratsiooni saanud teoloogidele on mulle ikka imponeerinud
Aristotelese keha ja vaimu ühendav vaateviis. See võimaldab näha jumalikkust ka
kõige lootusetumate juhtumite ja umbejooksnud elusaatuste puhul. Veelgi enam,
minu jaoks laieneb selline materiaalses maailmas veel avaldumata potentsiaale
või kõrgemaid ideid otsiv maailmavaade ka inimestest väljapoole.
Näiteks käib praegu vaidlus
erakoolide rahastamise põhimõtete üle. Minu jaoks on ülioluline, et vaidluses
materiaalsete ressursside jaotuse üle räägitaks paralleelselt kogu aeg ka
haridusega seotud teemadest ja ideedest üldisemalt: mille poole peaks pürgima
erakool, mille poole munitsipaalkool, kus saaks üks koolitüüp teist täiendada
ja piirkonnale teatud lisaväärtust tekitada, kuidas toetaks vastav kool kogu
piirkonna haridust üldisemalt jne. Näen siin palju võimalusi kokkulepeteks ning
kompromissideks, mis aga sageli hajuvad, kui jutt jääb üksnes rahaga seotud
teemadele.
Ilmunud:
http://www.eestikirik.ee/taevaste-ja-maiste-asjade-seotusest/
No comments:
Post a Comment