Mustast alpinistist II

See on Lähispolaar-Uuralis. Jõudsime Mirtsi ja Üllasega (keda pildil pole) onnini.

Esimene jutt tuli kergelt, sinna kirjutasin paar emotsiooni ja isiklikke mälestusi, mis otseselt filmiga ei seondunud. Tegelikult tunduski mulle filmi vaatamise ajal, et peas jookseb samal ajal kaks filmi: üks, mis peegeldab ekraanil näidatut, teine seotud isiklike mälestuste ja elamustega ning see isiklik film võis Eero tehtud Musta alpinisti omasoodu vormida. Ning seetõttu pole ma sellel teemal kindlasti objektiivne kirjutaja. Aga mõne tähelepaneku lisan.

Niisiis, käisin eile (30.XI) Elektriteatris filmi uuesti vaatamas.

Mis ma siis ekraanilt nägin? Kohe filmi algusest paistis, et sellel matkal läheb kõik valesti, mis valesti minna saab. Juba rongis pidutsemisel võis märgata, et matkagrupis ajavad inimesed eri asja, ühisosa on ohtlikult vähe ning seda ka ei otsita. Ohtlik oli ka see, et matkagrupis oli füüsiliselt nõrk lüli (see arstitudeng). Samas oli see peaaegu ainuke asi, mis sai parandatud (kuidas algajad matkajad oma nõrkuse ületavad olen näinud küll). Arvan, et filmis kujutatud Eero oleks ka mulle närvidele käima hakanud (tegelikkuses ma ei mäleta matkal ühtegi korda, kus ma ta peale oleks vihastanud). Olle hammas läks ka katki ning nii muutus ta veel haavatavamaks (eeter oleks siin ehk natuke aidanud).

Talimatkalt ei saa tavaliselt poole pealt ära minna. Ja pinges olekuga päevad venivad lõpututena. Filmis näidatava matka toimumise rajoonis ei ole ka lõputult pikki suusasõite, kus võib rahuneda – vastupidi, seal on vahelduv maastik, suusad alla-alt ära, kassid alla, siis jälle ära, vahepeal kaljudel, vahepeal lumel, vahepeal jääl. Ikka satud sulle valusa inimese kõrvale, pilgud kohtuvad jne. Filmis toimubki olukord, mis on väga halb – grupp läheb kaheks. Oodates üks suhe tekib ja teine vastuolu süveneb.        

Filmis on ka oma religioosne pool. Pühast metsast kaasa võetud mäekristall osutub oluliseks. Samas pole selles filmis religioossed liinid eriti tugevalt välja joonistatud, kuid teatav ümbritsev rutiin (kohalikele) ja tundmatus (matkajatele) on hästi edasi antud. Olen ühel teisel matkal (Tsherski ahelikku) kogenud, kuidas korralik ja natuke puine kohaliku lennujaama ülem ligi tund aega selgitas (ta oli küll ka purjus), et ta on ateist, kuid taigas tuleb alati lõkkesse tükk toitu ja natuke piiritust Bainaile (taiga isandale) anda. Suhe usuliste ja müstiliste tegelaste ja jõududega on mägedes ja taigas oluline. Seal võib kergesti tunnetada, et ole kui tugev tahes, kõik pole sinu võimuses.  

Ma ei tea, kas filmi teise poole süngemates stseenides on Eero silme ees (või alateadlikuks mõjutajaks) olnud 1959. aastal teadmata viisil hukkunud Djatlovi matkaseltskonna traagika ja pildid leitud surnukehadest (näiteks surnukuuri stseen). Djatlovi lugu teab ta kindlasti.  - Suhtlesin vahepeal Eeroga, Djatlovi lugu pole teda selle filmi tegemisel mõjutanud, surnukuur oligi selles külas selline nagu filmis.

Olen kuulnud paarilt inimeselt, et neid häiris kasutatud reljeefne keel. Ise ei pannud ma seda filmi edenedes enam tähele. Oli vist nõnda, et kui asjad laabusid, siis sai ergutuseks, mustaks huumoriks või enda lohutuseks igasuguseid sõnu kasutatud ja need ei häirinud. Ka igasuguseid mõtteid käis peast läbi ja nende esitamisel on Eero meisterlik – reaalsus seguneb filmis tõepoolest mõtetega.      

See, mida ma ekraanil nägin, kujutas ühele põlvkonnale väga olulise elu osa lugu. Vaevalt, et keegi seda enam Eestis ekraanile toob. Mul on natuke kahju, et see lugu oli ekraanil sünges võtmes (see pole etteheide filmile, Eerol oli vaja teha just selline film), vist olen aastatega hakanud teravaid mõtteid vältima. Igatahes olen Eerole väga tänulik.  

Ahjaa! Tundsin teisel vaatamisel enda dokumentaalkaadrites ära küll. Ja teised head matkakaaslased sellest varasemast Burjaatia matkast.