Baerist Lobjakani

Alustan isikliku väitega, et harrastan kirjutamisel pehmet ja arutlevat stiili, kuid see ei ole mind vähemalt seni takistanud karme hinnanguid tõsiselt võtmast ning neist õppimast.

Hiljutises Ahto Lobjaka kolumnis väljaöeldud sõnad eurooplaseks olemise kohta tuletasid mulle esmalt meelde Karl Ernst von Baeri vana hinnangu tema raamatus „Eestlaste endeemilistest haigustest“ (oli vist 1814):

„Tahan lisada mõned sõnad eestlaste moraalse laadi kohta. Liiga paljud kirjamehed on püüdnud sellele rahvale külge luuletada kõiki vigu, mis inimestel üldse võivad olla; nii arvab Paul Einhorn, et see rahvas on voorusest hoopis ilma jäetud, sest ta keeles puuduvat sõna „voorus“. Vigadest, mida siiski eitada ei saa, loendasin ma siin: laiskus, mustus, liigne alandlikus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu. Nende kalduvust armunaudinguteks on liiga sageli ülemäära suureks puhutud, ka Hupel, suurepärane mees, näib olevat selles suhtes ülekohtuselt talitanud.“

Ühest küljest on Baeri hinnang mulle nalja teinud. Teisalt, ta oli ikkagi oma aja üks valgustatumaid päid, olen püüdnud mõelda, kas midagi tema kahtlemata siiras hinnangus võib ka täna ilmneda. Möödunud suvel hakkasin mõtlema Baeri nimetatud eestlaste mustuse üle. Huvitaval kombel tekkis see mõte Helsingis ja seondus kirikus armulaual veini jagamisega. Soome (ja vist ka teistes Skandinaavia kirikutes, täpselt ei tea) on tava, et veini jagamiseks kasutatakse väikeseid karikaid, kuhu igaühele valatakse tema osa. Eestis ei ole vist ükski kogudus sellisele praktikale üle läinud ning kasutatakse ühte suurt karikat. Äkki pole hügieeniküsimused meile tõesti nii tähtsad kui mõningatele naabritele.

Olgu selle mustusega kuidas on – eelmine lõik ei olnud liiga tõsiselt kirjutatud, kuid juhtis mõtte sujuvalt religioossesse maailma. Ning selles maailmas pean tunnistama, et  olen halvasti ütlemistega harjunud. Näiteks Vana Testamendi prohvetid Jesaja, Jeremija ja Hesekiel ütlevad oma rahva kohta palju inetuid, kuid ilmselt õigustatud asju. Ning Vana Testamendi põhjal tunduvad rumalad pigem need, kes suurte prohvetite tähelepanekuid miskiks ei pannud ning vanamoodi edasi elasid.

Küllap see on minu personaalne kiiks, kuid olen ikka tundnud teatud hingesugulust niisuguste karmilt ütlejatega, kes ennast oma avalduste või väljaastumistega rünnatavateks muudavad. Küllap seetõttu asusin Pussy Rioti juhtumi puhul tütarlaste poolele.

Ahto Lobjakas pole prohvet, kuid on kahtlemata haritud ja tark inimene. Toon veelkord välja tema ütluse: "Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane - k.a mõrvarid - kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis." Tunnistan, et esmasel lugemisel jäi mulle see ütlus arusaamatuks.  Vaatasin siis intervjuud (või väitlust) Priit Pulleritsuga ja üht-teist sai selgemaks (Intervjuust niipalju, et polnud kahtlust, võit oli Lobjaka poolel. Mulle tundus, et Pulleritsul polnud lihtsalt kõige parem päev, kindlasti oleks ta suutnud kriitilist lähenemist paremini esitada).

Lobjakas toetub Derridale ning räägib eurooplase jaoks olemuslikust valiku tegemisest ja selle eest vastutamisest. Tunnistan, et selline lähtekoht mulle meeldib on mulle isiklikult tähtis. Mäletan üht oma vana arutlust hea kooli üle, kus ühe punktina (neljast) rõhutasin otsuse tegemise ja vastutamise vajalikkust. Tunnen natuke Eesti ühiskonda ja olen osalt nõus Lobjaka kriitikaga, et reaalset otsustamist ja valmis selle eest seista, vastutada ja kannatada, võiks rohkem olla. Samas, tunnistan ausalt, ma ei tunne ühtegi Pariisi moslemit ning ei oska öelda, kuivõrd omane on neile Lobjaka kirjeldatud valiku tegemine.

Igatahes tahan sellel teemal edasi mõtelda.