Mustast alpinistist I

Vist aastal 1988 Tuvas

Mõtiskluse aluseks on Urmas E Liivi äsja linastunud film „Must alpinist“. Olgu kohe alguses öeldud, et Eero (nii kutsuti Urmas E Liivi bioloogide hulgas) on mu vana ülikooliaegne sõber (olime aasta isegi toakaaslased), kahel pikemal matkal oleme samas grupis olnud (üks neist oli samas kandis, millest film räägib), kuna mõlemad oleme Pärnumaalt, siis aeg-ajalt liikusime ühes suunas, olen tal Kärbu külas käinud isegi peeditalgutel. Viimasel ajal pole elu meid küll kokku viinud, kuid facebookis oleme ikka aeg-ajalt sõbralikke repliike vahetanud. Muideks, hiljutisest vestlusest Eeroga selgus, et olen ka tema filmis korraks ekraanil (vanad dokumentaalkaadrid).  

Ma arvan, et ma ei eksi, kui nii mõnigi minu eakaaslane nimetab Siberi matku oma elu kõige elamuslikumateks hetkedeks. Kuna film on talimatkast, siis katsun alguses meenutada oma talviseid käike, jättes veematkad ja suvised jalgsimatkad välja. Talimatku üles lugedes tean hästi, et suuremate käijate kõrval olen ma poisike: paar korda olen Koolas käinud, Tuvas, Ida-Sajaanis Burjaatias, Lähispolaar-Uuralis samuti kaks korda ning Jakuutias Tsherski ahelikul. Nõnda, et mingi kogemus ikkagi on.

Eero film tuletas ehedalt meelde paljut omal nahal kogetut: seda, mis tunne on raske seljakotiga mäkke ronida, kurule jõudes õndsat kümmet minutit nautida kuni külm hakkab, siis lõputul valgel lumel mäest alla kihutada (ka laskujate asend, kahele kepile toetudes, oli õige), kuidas mõjub üdini tungiv külm, mis tunne on ammutada lahvandusest külma vett ja juua, kuidas saab külmas ja tuulises keskkonnas paari meetri kanga (telgi) ja kõverasse keeratud pleki (ahju) abil luua kümnekonnale ruutmeetrile tõelise õndsuse jne. Ei usu, et keegi Eestis pärast Eerot enam seda veerandsaja aasta vanust elustiili (ok, viimast korda käisin Lähispolaar-Uuralis aastal 2000, kuid see oli jalgsimatk) nii ehedalt ekraanile toob.

Mõned matkal öeldud lihtsad repliigid ja dialoogid jäävad vist surmani meelde. Kõrvalvaatajale võivad need igavad olla, kuid toon mõne:

Tundsin, et mu jalad on külmas ja küsisin lõkkevalvurilt, kas mu jalad on lume peal. „On küll,“ vastas ta. „Pane neile siis paar halgu alla,“ ütlesin talle.

„Nüüd läheme nagu metssead!“ – see oli Petsi hüüatus, kui üsna raskest kurust üle saime, aga läks juba pimedaks ja tahtsime alla metsapiirini jõuda.

„Vaadake mind! Vaadake mind!“ – see oli Siim, kes oli suuskadel osav ja oskas jääl tiirutada ning siis edasi laskuda.

„Kuulsite, Piia ütles vaikselt Kurat võtaks!“, Eero oli tabanud hetke, kuidas alati korrektne Piia omaette vandus.

Olen olnud ka matkal, kus suhted ei laabu. Matk hööveldab inimeselt maha tema diplomaatilise kihi ja palju asju öeldakse otse välja, ka halbu asju. See võib tõesti tuua kaasa mõneks hetkeks kaine mõistuse kao ja tulemuseks võib olla ohtliku sööstlaskumise (nagu filmis). Ka ise olen ükskord lasknud emotsioonil endast võitus saada, lükkasin end külmunud  jõge mööda laskuma ja sõitsin näo üsna katki.  

Tavaliselt saab risti läinud suhted tagasiteel rongis klaaritud, Eero filmis läks aga teisiti. Tegelikult mäletan seda tunnet, mis tekitas matka lõpp-punkti jõudmine. Pinge lang, kohalikus sööklas (kui see oli) neli portsu putru, korralikult alkoholi. Aga filmis ei olnud matka lõpp mitte lõpp, vaid rusuva ootuse algus. Ma vist kujutan seda tunnet ette, kuid midagi niisugust kogeda ei taha, isegi mõttes.

Lähen filmi kindlasti veel vaatama. Ehk tuleb veel mõni mõte, tänane sissekanne oli rohkem oma emotsiooni väljaelamine.