Mustast alpinistist III

Ühe põlvkonna rändamise lugu  (põhiliselt eelmise kahe postituse mõtted kokku kirjutatud)

http://kultuur.postimees.ee/3426703/matkaja-arvustab-musta-alpinisti

Novembri lõpus  esilinastunud Urmas E Liivi film „Must alpinist“ on kogunud arvestatava hulga vaatajaid. Järgnevalt püüaksin mõne üsna subjektiivse tähelepanekuga ekraanil nähtut kommentaarida ning filmi fenomeni lahti mõtestada. 

Kindlasti pole „Must alpinisti“ talimatkadel käinud ning seljakottidega rändamist armastanud inimestel kerge vaadata. Tundub, nagu  jookseks peas samal ajal kaks filmi: üks, mis peegeldab ekraanil näidatut, teine, mis on seotud isiklike mälestuste ja elamustega ning see isiklik film võib „Musta alpinisti“ omasoodu vormida. Ma arvan, et ma ei eksi, kui nii mõnigi endine matkaja nimetab Nõukogude Liidu avarustesse tehtud rännakutel kogetut oma elu kõige elamuslikumateks hetkedeks. „Must alpinist“ puudutab neid hetki ja äratab mäletsuse kunagi kogetust taas ellu.

Filmi esimese poole vaatamise järel, kus domineerib väga tõetruu talimatka argipäev, võib  ülesäratatud mälestusi lausa poolfüüsiliselt läbi elada. Meenub, mis tunne on raske seljakotiga kaugel paistvale kurule rühkida ja siis lõputul ja pimestaval valgel lumel mäest alla kihutada, kuidas mõjub üdini tungiv külm, mis tunne on ammutada lahvandusest külma vett ja juua, kuidas saab külmas ja tuulises keskkonnas paari meetri kanga (telgi) ja kõverasse keeratud pleki (ahju) abil luua mõnele ruutmeetrile tõelise õndsuse, kuidas maitseb õhtune magus tee sortsu piiritusega jne.

Filmi taustaks on kaheksakümnendate lõpp ja juba murenev Nõukogude Liit. Kohe algusest paistis, et sellel matkal läheb kõik valesti, mis valesti minna saab. Rongis pidutsemisel võis märgata, et matkagrupis ajavad inimesed eri asja, ühisosa on ohtlikult vähe ning seda ka ei otsita. Lisaks oli ohtlik, et matkagrupis oli arstitudeng Inge näol füüsiliselt nõrk lüli. Samas oli see peaaegu ainuke asi, mis sellel matkal sai parandatud. Seda, kuidas algajad matkajad oma nõrkuse ületavad, olen ise mitmel korral näinud ning ka Inge saab hakkama. Algselt matkagrupi juhi Ollega ettevaatlikus suhtes olnud Inge hakkab otsima pigem elurõõmsa Eero tähelepanu. Tekib vastuseis Eero ja Olle vahel, viimase hammas läheb katki, tekib hambapõletik ning nii muutub ta veel haavatavamaks. Aeg-ajalt talimatka varustusse kuuluv eeter oleks siin ehk natuke aidanud.

Talimatkalt ei saa tavaliselt poole pealt ära minna ja inimestevahelisest pingest tiined päevad venivad lõpututena. Filmis näidatava matka toimumise rajoonis Burjaatias ei ole ka lõputult pikki suusasõite, kus võib rahuneda – vastupidi, seal on vahelduv maastik, suusad alla - alt ära, kassid jalgade külge, siis jälle ära, vahepeal tuleb liikuda kaljudel, vahepeal lumel, vahepeal jääl. Ning ikka võib sattuda kõrvuti sulle pingeid tekitava  inimesega, kellega pilgud kohtuvad jne. Filmis juhtubki olukord, mis on väga halb – grupp läheb kaheks. Teist teed läinud grupijuhti järele oodates tihenevad Eero ja Inge suhted veelgi.        

Olen olnud ka ise matkal, kus suhted ei laabu. Matkamine hööveldab inimestelt maha tema diplomaatilise kihi ja palju asju öeldakse otse välja, ka halbu asju. See võib tõesti tuua kaasa mõneks hetkeks kaine mõistuse kao ja tulemuseks võib olla ainult natuke mõtlematu ja mitte eriti ohtlik sööstlaskumine nagu ka filmis juhtub. Tekib aga lumenihe, Olle jääb selle alla, saab surma ja ta keha jääb kadunuks.

Tavaliselt saab risti läinud suhted tagasiteel rongis klaaritud. „Mustas alpinistis“ läks aga teisiti. Kui tavaliselt tähendab matka lõpp-punkti jõudmine pinge langust, kohalikus sööklas (kui see oli olemas) kõvasti söömist, lõõgastava alkoholi joomist, siis filmis oli matka lõpp troostitus burjaatide külas rusuva ootuse alguseks. Ja sealtmaalt algab piin. Kibestunud ja igavlev miilits saab voli matkaseltskonda sõimata ja mõnitada, telefonisidet ei ole, niigi haprad omavahelised suhted pingestuvad veelgi. 

Kõige raskemates ja absurdsemates olukordades pakuvad lahendusi huumor ja religioon. Mõlemad tegelevad momentidega, kus kaine mõistus, füüsiline jõud ja loogika on jõuetud. Huumor, mida filmis sümboliseerib minu jaoks burjaatide küla keskele püstitatud groteskse lumemütsiga kipsist Lenin, muutub filmi teises pooles üha enam mustaks huumoriks. Musta huumorina võib käsitleda on ka asjaolu, et loole toob lahenduse nõukogude süsteemi kõrge ametnik.

 Filmis on ka oma religioosne pool ja religioosne lahendus. Usulised liinid pole küll eriti tugevalt ja selgelt välja joonistatud, kuid teatava rutiinina kohalikele elanikele ja tundmatu jõuna matkajatele on religioon filmi teises pooles alati kohal. Nii osutub oluliseks Olle poolt pühast metsast kaasa võetud mäekristall, reaalse taustana on kohal aia külge seotud lindid ja topsikusse heidetud kopikad, Eero ja Olle müstiline kohtumine vaimuilmas annab vastuse, mis laskumisel tegelikult juhtus.   

See, mida ma ekraanil nägin, oli lugu ühele põlvkonna elustiilile olulistest rännakutest, vaevalt, et keegi seda enam Eestis ekraanile toob. Mul on natuke kahju, et see lugu ilmutati sünges võtmes, viimane pole etteheide filmi autorile, vaid egoistlik soov veelkord matkadel kogetud positiivseid elamusi tunnetada.  Ma pole ka päris kindel, kuidas „Must alpinist“ suudab puudutada kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel või siis 21. sajandil matkanud inimesi – erinevused varustuses, mentaalsuses ja taustaks olevas ühiskonnas võivad tekitada teatud võõristust.     

Tahtsin lõpetada lisamärkusega kaamera kohta. Filmiski mitmes stseenis olulisel kohal olnud kaamera kaalub koos patareidega umbes kaks kilo. Nõuab omajagu tahtejõudu, et lisaks raskele seljakotile kaamerat spetsiaalses rinnale toetuvas kotis kaasas tassida. Mul on hea meel, et Urmas E Liivile on tasu nende kantud kilode eest  nüüd kohale jõudnud.