Armu teile
ja rahu Jumalalt, meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Tänase jõulukõne
aluseks on äsja teile ette loetud jõuluevangeelium!
Jõulusõnumil on palju tahke, täna keskendun mõttele, et
maailma suurim tugevus võib avalduda väliselt nõrgal kujul. Ehk siis, esitan
jõuluevangeeliumi tänapäevases keeles: kõikvõimas määratu jõud, mida Euroopa
kultuuris kutsutakse Jumalaks, tuleb maailma väikese ja abitu lapsena. Ja
pärast selle lapse sündi, pole maailmas asjad enam endised.
Head treffneristid! Kellel on kodus väikseid vendi või
õdesid, siis te teate omast kogemusest üsna täpselt, et väikesed lapsed on
siirad ja haavatavad ning tajuvad maailma palju väiksemate eelarvamustega kui kogenumad
inimesed. Lapsi on lihtne alt vedada, nad on füüsiliselt nõrgad, nad usaldavad
liigselt võõraid. Üldise arvamuse kohaselt väljendavad loetletud omadused nõrkuseid.
Ja ometi, lapselik ja vahetu olek suudab inimesi lepitada,
pingeid maandada, vahel ka probleeme lahendada. Analüütilise psühholoogia
rajaja Carl Gustav Jung on inimest enam mõjutavate nähtuste hulgas toonud välja
kokkupuuted lapse arhetüübiga. Nendes kohtumistes inimesed leebuvad, vaatavad
hetkeks omaenese elatud elule, mõistavad vastasseisjaid pisut rohkem ning on
altimad probleemidele lahendusi otsima. Lapse esialgne nõrkus muutub tugevuseks.
Mingil hetkel juhtubki, et täiskasvanud hakkavad otsima neist hooliva lapse
seltskonda. Ka jõululoos väeti lapsena inimeste juurde tulnud Jumal näitab, et
inimeste käekäik on talle oluline.
Vahemärkusena ütlen, et lapse helge mõju kasutamine võib olla
ka omakasupüüdlik. Võib-olla just lapse
lepitava olemuse geniaalseks kaklejaks muutmise tõttu ei meeldi mulle igal
jõuluajal näidatav film „Üksinda kodus“. Aga nii nagu saab omakasupüüdlikult kasutada
last, saab seda teha ka religiooniga.
Aga läheme edasi. Last on vaja aeg-ajalt aidata. Vähemalt
minu jaoks kumab jõulusõnumist tugevasti läbi ka nõrgemate toetamise vajadus.
Ma väga loodan, et pelgalt individuaalsusel ja konkurentsil põhinev paradigma
hariduses hakkab minevikku jääma.
Koostöö, avatus, aitamine viib kaugele – lihtsa näitena oleme peaaegu kõik
kogenud, et kõige paremini õpitakse
kaaslasi õpetades. Ning sellise ellusuhtumise taga on mitmete suurte
religioonide mõtlejate, ka Jeesuse, sõnastatud kuldne reegel: käitu nii nagu sa
tahad, et teised sinuga käituksid.
Lapse omaduste juurde kuulub kindlasti ka avatuses ja
uudishimu ning püüd seda maailma põhjalikult uurida. Vahel küll tundub, et maailma
olemuse kindlaks tegemine on üsna võimatu. Vanas India loos kombivad viis
pimedat elevanti: üks lonti, üks kõhtu, üks jalga ja üks kõrva. Ning hiljem
kinnitab üks, et elevant sarnaneb köiega, teine, et sambaga, kolmas, et seinaga,
neljas, et suure kotiga. Selle loo mõtte kohaselt tundub, et maailma keskses olevad asjad on alati
suuremad kui inimene suudab neid endale ette kujutada. Küsimus on aga ka selles,
kas me rahuldume kombitud jala või londiga või tahame teada ja uskuda oluliselt
rohkem.
Jõuluevangeelium kinnitab, et maailma kõige olulisemad asjad
võivad olla inimesele üheltpoolt küll hoomamatud, kuid teisalt on need ka väga
lähedal. Ning jõulusõnum julgustab inimest neid asju lähemalt uurima.
Kuidas see uurimine võiks käia? Minu üheks lemmikkohaks
Vanast Testamendis on mõned read loomislugudest, kus seisab kirjeldus sellest,
kuidas Jumal peale loomade valmistegemist need inimese ette toob ning inimene
neile nimed annab. Selles loos hajutab teadmine ebamäärasuse ning inimene võib
end tunda Jumala kaasloojana.
Lisaks inimese loomingulisuse esiletõstmisele rõhutatakse
selles loos veel loodushoidu, uudishimu ning huumorit. Need on omadused, mis
võiksid olulised olla ka meie koduses Hugo Treffneri Gümnaasiumis.
Aamen.
No comments:
Post a Comment