Wednesday, December 23, 2015

Jõulukõne 2015

Jõulukõne Tartu Jaani kirikus 23. detsembril 2015.



Armu teile ja rahu Jumalalt, meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Tänase jõulukõne aluseks on äsja teile ette loetud jõuluevangeelium!

Jõulusõnumil on palju tahke, täna keskendun mõttele, et maailma suurim tugevus võib avalduda väliselt nõrgal kujul. Ehk siis, esitan jõuluevangeeliumi tänapäevases keeles: kõikvõimas määratu jõud, mida Euroopa kultuuris kutsutakse Jumalaks, tuleb maailma väikese ja abitu lapsena. Ja pärast selle lapse sündi, pole maailmas asjad enam endised.

Head treffneristid! Kellel on kodus väikseid vendi või õdesid, siis te teate omast kogemusest üsna täpselt, et väikesed lapsed on siirad ja haavatavad ning tajuvad maailma palju väiksemate eelarvamustega kui kogenumad inimesed. Lapsi on lihtne alt vedada, nad on füüsiliselt nõrgad, nad usaldavad liigselt võõraid. Üldise arvamuse kohaselt väljendavad loetletud omadused nõrkuseid.

Ja ometi, lapselik ja vahetu olek suudab inimesi lepitada, pingeid maandada, vahel ka probleeme lahendada. Analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung on inimest enam mõjutavate nähtuste hulgas toonud välja kokkupuuted lapse arhetüübiga. Nendes kohtumistes inimesed leebuvad, vaatavad hetkeks omaenese elatud elule, mõistavad vastasseisjaid pisut rohkem ning on altimad probleemidele lahendusi otsima. Lapse esialgne nõrkus muutub tugevuseks. Mingil hetkel juhtubki, et täiskasvanud hakkavad otsima neist hooliva lapse seltskonda. Ka jõululoos väeti lapsena inimeste juurde tulnud Jumal näitab, et inimeste käekäik on talle oluline.         

Vahemärkusena ütlen, et lapse helge mõju kasutamine võib olla ka omakasupüüdlik.  Võib-olla just lapse lepitava olemuse geniaalseks kaklejaks muutmise tõttu ei meeldi mulle igal jõuluajal näidatav film „Üksinda kodus“.  Aga nii nagu saab omakasupüüdlikult kasutada last, saab seda teha ka religiooniga.

Aga läheme edasi. Last on vaja aeg-ajalt aidata. Vähemalt minu jaoks kumab jõulusõnumist tugevasti läbi ka nõrgemate toetamise vajadus. Ma väga loodan, et pelgalt individuaalsusel ja konkurentsil põhinev paradigma hariduses  hakkab minevikku jääma. Koostöö, avatus, aitamine viib kaugele – lihtsa näitena oleme peaaegu kõik kogenud, et  kõige paremini õpitakse kaaslasi õpetades. Ning sellise ellusuhtumise taga on mitmete suurte religioonide mõtlejate, ka Jeesuse, sõnastatud kuldne reegel: käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.

Lapse omaduste juurde kuulub kindlasti ka avatuses ja uudishimu ning püüd seda maailma põhjalikult uurida. Vahel küll tundub, et maailma olemuse kindlaks tegemine on üsna võimatu. Vanas India loos kombivad viis pimedat elevanti: üks lonti, üks kõhtu, üks jalga ja üks kõrva. Ning hiljem kinnitab üks, et elevant sarnaneb köiega, teine, et sambaga, kolmas, et seinaga, neljas, et suure kotiga. Selle loo mõtte kohaselt tundub, et  maailma keskses olevad asjad on alati suuremad kui inimene suudab neid endale ette kujutada. Küsimus on aga ka selles, kas me rahuldume kombitud jala või londiga või tahame teada ja uskuda oluliselt rohkem.

Jõuluevangeelium kinnitab, et maailma kõige olulisemad asjad võivad olla inimesele üheltpoolt küll hoomamatud, kuid teisalt on need ka väga lähedal. Ning jõulusõnum julgustab inimest neid asju lähemalt uurima.     

Kuidas see uurimine võiks käia? Minu üheks lemmikkohaks Vanast Testamendis on mõned read loomislugudest, kus seisab kirjeldus sellest, kuidas Jumal peale loomade valmistegemist need inimese ette toob ning inimene neile nimed annab. Selles loos hajutab teadmine ebamäärasuse ning inimene võib end tunda Jumala kaasloojana.   

Lisaks inimese loomingulisuse esiletõstmisele rõhutatakse selles loos veel loodushoidu, uudishimu ning huumorit. Need on omadused, mis võiksid olulised olla ka meie koduses Hugo Treffneri Gümnaasiumis.

Aamen.    

 

No comments:

Post a Comment