Mõned mõtted erakoolidest

Erakoolide rahastamise teema on jälle üleval, kirjutan mõne oma mõtte ja seisukoha.

Ei saa öelda, et mul erakoolidega kokkupuuteid poleks olnud. Treffneri kooli seovad pikaajalised suhted Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumiga ja kuna aastas toimub üks ühine üritus, siis kuuleb õpetajate kaudu nende muredest päris palju. Rohkem vestleme siiski ainealastest asjadest ja elust. Loomulikult tean üht-teist ka Tartu Katoliku Hariduskeskusest, pisut vähem ka Tartu Waldorfgümnaasiumist ja Tartu Luterlikust Peetri Koolist. See, mis ma näinud olen, on valdavalt huvitav ja hea: koolides kasutatakse erinevaid metoodikaid, lastes püütakse tekitada ja hoida koolirõõmu, õpetajad on pühendunud, lapsevanemad tunnevad kooli vastu huvi jne. Aga olen näinud ka munitsipaal – ja riigikoole, kus ollakse sarnaselt pühendunud ja õpilasi hoidvad.   

Ma ei ilusta üldpilti, küllap on kõikidel erakoolidel oma tugevused-nõrkused, igaüks neist täidab omamoodi rolli ja seal õpib väga mitmesugune õpilaste kontingent - aasta õppemaksudki kõiguvad näiteks erinevates Tartu erakoolides 370 – 1800 euroni. Seega, rääkida erakoolidest üldistavalt on üsna suur risk.

Igaks juhuks tagasivaatavalt, probleem kerkis kooli tegevuskulude katmisest (mis on tegevuskulu, selle saab teada PGS § 83). See oli pikalt kohalikel omavalitsustel (edasi KOV) vabatahtlik, 2010 otsustas Riigikogu, et see on KOV-le kohustuslik (hakkas kehtima 2011) ja omakorda Riigikohus otsustas, et selle kulu peab riik KOV-le kompenseerima (ma ei tõstata siin probleemi, kas KOV on riik või ei ole). Nüüd on Haridusministeeriumil plaan esitada eelnõu, et tegevuskulude kompenseerimine oleks KOV-le taas vabatahtlik (olen kuulnud, et teatud erand tehakse usukoolidele ja alternatiivsest pedagoogikast lähtuvatele koolidele, kuid see mis mahus ja tingimustel, seda ma ei tea). Vähemalt Tartus on tegevustoetuse osa erakoolide eelarves ca kolmandik, mis on kooli kestvuseks ja õppemaksu mõistikul tasemel hoidmiseks kahtlemata oluline. Ma ka ei kahtle, et Tartu jätkab erakoolidele tegevustoetuse maksmist.

Nüüd mõned minu tähelepanekud ja seisukohad, mis paljuski lähtuvad Tartu oludest:

Esiteks, mulle näib, et Tartus on asju aetud mõistlikult ja vastandumist erakool-munitsipaalkool-riigikool ma olen kuulnud, kuid see pole eriti terav. Aga igasugune raha jagamine teravdab suhteid ja siin peaks kindlasti püüdma võimalikke vastandusi juba eos summutada.

Teiseks, valdavalt lisavad erakoolid Tartu haridusmaastikule mitmekesisust ja valikuid ning juba seepärast peaks linn olema huvitatud nende toetamisest. Tartus on erakoolid ka osa koolivõrgust, seal õpib ca 12% põhikooli õpilastest ning erakoolid on aidanud linnal kokku hoida vähemalt ühe koolimaja ehitamise kulud. Vahemärkusena, tundub, et  Tartu linnas osatakse haridusvallas erasektoriga koostööd teha. Hea näide on, kuidas saime kõigile soovijatele lasteaedadesse kohad (tean ka seda, et hind oli üsna ränk, kuid pean seda otsust õigeks).

Küll mulle tundub ebamõistlik olukord, kus KOV-l pole mingit võimalust uue erakooli tekkimisel sõna sekka öelda. Kujutame ette olukorda, kus ühes KOV-s on 250-le õpilasele mõeldud kool, kuna lapsi on vähemaks jäänud õpib seal 200 õpilast. Paljud lapsed on probleemsetest peredest, õpetajad peavad nende järele aitamisele kulutama palju aega ning kiirema taibuga lastele jääb vähem aega. Mõned aktiivsemad lapsevanemad leiavad optimaalse hoone, kuhu mahub ca 50 õpilaste ja loovad oma kooli. Sinna tulevad andekamad ja pisut maksujõulisemad õpilased st KOVi kooli tase langeb, kütte ja elektri eest peab ikka samapalju maksma, samuti ei laeku enam 50ne lahkunud õpilase pearaha. Kui ma oleksin vallavanem, paneksin ma uue kooli loonud inimesele käe õlale, sooviksin talle edu, kuid ütleksin, et uue kooli tegevuskulusid valla eelarvest täies mahus kindlasti katta ei saa (näide eeldab, et tegevustoetuse maksmine on KOVi otsus).

Järgnevalt, pisut sündmuste käigust. Mind on natuke häirinud muutusteks välja pakutud aja lühidus. HTMi poolelt on väidetud, et vea tegi Riigikogu ja selle parandamine tähendab erakoolidele aastast armuaega (kuni 2017. aastani) ning siis muutub tegevustoetus KOV-st sõltuvaks. Ma arvan, et erakoolidel on siiski teatud õigustatud ootus pikemaks ajaks, enamik erakoolidest on loodud ikkagi igaveseks. Üleminekuaeg (kus garanteeritud tegevustoetusest säilib teatud %) peaks olema pikem.

Tagasi Tartusse. Kui tuleb otsus, et tegevustoetuse maksmine on KOVi otsus, siis eelkõige on küsimus tegevustoetuse suuruses. Reaalsus on, et tegevuskulud ühe õpilase kohta on munitsipaalkoolides ca 60 - 65 EURi ja erakoolis ca 85 -90 EURi. Seal on teatud põhjused, miks munitsipaalkool odavamalt välja tuleb, kuid mulle näib, et õiglane oleks neid summasid samm-sammult ühtlustada.

Kokkuvõttes mulle näib, et kompromissikohti on ning kogu see teema on võimalik mõistlikult lahendada.