Kahest ortodoksi maailma raamatust

Jahe suvi soodustab lugemist ja olen vihmade vahel väikese vahega läbi lugenud kaks õigeusu maailma käsitlevat raamatut. Arhimandriit Tihhoni (Ševkunov)  „Mittepühad pühakud“ ja Jevgeni Vodolazkini „Lavr“. Mõlemad tõlked (esimesel Ülar Lauk, teisel Veronika Einberg) on väga head. Panen mõned muljed kirja.

Kõigepealt Mittepühadest pühakutest, millega on mul olemas õrn kogemuslik seos. Seal räägitakse palju Petseri kloostrist. Olen seal omal ajal mitte liga tihti, kuid siiski kümmekond korda kindlasti käinud, viimati küll paarkümmend aastat tagasi. Ei ole oma mälupiltides päris kindel, kuid fotodelt tundus isa Nafanail eelkõige tuttav olevat, paari teise munga puhul mälestus nii selge ei ole.

Portreelood munkadest olid toredad ja kaasakiskuvad, autor on asjatundlik ja kirjutab hästi. Mungad ning raamatus samuti esinevad noviitsid, preestrid, piiskopid jt religioonile pühendunud inimesed kannavad endas enamasti rõõmsat ja helget usku, kuid neil on olemas ka oma ilmalikud nõrkused ja eelistused. Usun, et kadunud isa Rafailiga koos teed juua oleks olnud tõeline elamus, eriti kui ta hiljem oleks oma musta zaporožetsiga bussipeatusse viinud.

Kui autor kirikust laiemalt rääkis, siis hakkas midagi ka natuke häirima. Kõigepealt asjaolu, et autor ei räägi kõigest. Näiteks Moskva abikloostri rajamise lugu, mis raamatust lugedes tundub sügava palve abil sujuvalt õnnestuvat. Et asjasse oli kaasatud ka toorest jõudu ja kriminaalseid meetodeid tarvitav element, sellest autor targu vaikib. Õnneks on allmärkusega on asja selgitud.   

Teiseks, tundub arhimandriit teadvat kõikide asjade põhjuseid ja see puudutab nii nähtavat kui nähtamatut maailma. Näiteks miks tiirlevad kurjad vaimud kellegi ümber, kuidas nende vastu võidelda jne. Välja joonistuvad ka omad pahad, kes kirikut lammutavad (olgu nendeks siis kollektiivselt oikumenistid või individuaalselt Lev Tolstoi). Mõistan neid inimesi hästi, keda selline selge, ühene ja kahtlemata ka vaimne maailm tõmbab enda poole. Olen niisuguse vaimsuse poolehoidjaid märganud Eesti erinevates kirikutes. Enda jaoks pidin tunnistama, et minu tee see vähemalt praegu ei ole.    

    

Mitmes mõttes tundsin suuremat südamelähedust Jevgeni Vodolazkini keskaja ravitsejast ja mungast kirjutatud romaaniga „Lavr“. Eelkõige mulle tundub, et seal jäävad vaimsed ja jumalikud asjad lahtisemaks ning pole nii ühesed. Panen siis katkendi raamatu lõpust, kus piiskopid veavad surnud Lavri keha vastavalt tema soovile sooheinamaale loomadele söögiks, mis paneb protestima saksa kaupmehe:

 Mis rahvas te selline küll  olete, ütleb kaupmees Siegfried. Inimene tervendab teid, pühendab kogu elu teile, teie aga piinate teda eluaeg. Ja kui ta ära sureb, seote talle nööri jalgade ümber ja lohistate teda, ja valate kibedaid pisaraid.

Sa oled meie maal viibinud juba aasta ja kaheksa kuud, vastab sepp Averki, aga pole tema kohta miskit aru saanud.

Aga kas teie ise saate temast aru, küsib Siegfried.

Meie? Sepp vajub mõttesse ja vaatab Siegriedile otsa. Ei saa me temast ise ka muidugi mingit sotti.  

Mulle meeldivad usu puhul lähenemised, kus lõplikke vastuseid ei ole. Lisaks on romaanis teisigi südamelähedasi teemasid nagu looduse ja usu sümbioosiotsingud, rännakud, püüd intuitiivselt paljusid elu aspekte tajuda jne.

Võibolla pole nende raamatute võrdlemisel suurt mõtet. Üks räägib mälestusi hilisest minevikust, teine on romaan keskajast. Head lugemised on kindlasti mõlemad.