Pagulasprobleemist algusest peale

Murran viimasel ajal üsna sageli oma lubadusi. Veel nädalapäevad tagasi mulle tundus, et pagulaste teemal ma enam sõna ei võta. Pärast Õhtulehe artiklit tuli aga mitmeid tagasisidesid ja küsimusi ning otsustasin, et kirjutan mõned asjad veel lahti. Eelkõige on probleem asjaolus, et mõningad eeldused, mida ma endastmõistetavaks pidasin, pole piisavalt selged või selgitatud. Avaldan mõtted kõigepealt blogis, eks näis, kas artikliks ka vormistan.  

Kõigepealt tundub, et  on jäänud ekslik mulje nagu mina ja mitmed teised, kes pooldavad vastavalt valitsuse kokkuleppele 150- 180 pagulase vastuvõtmist, oleksid pagulaste tuleku üle väga rõõmsad. See ei ole nõnda. Tsiteerin veelkord pagulaste definitsiooni: 

Pagulane on inimene, kelle kaitsevajadus on tuvastatud. See tähendab, et tal on põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel ning talle on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel.    

( https://valitsus.ee/et/pagulased)

Mina kindlasti (ja usun, et enamik pagulaste vastuvõtmise pooldajaid) ei taha, et kedagi taga kiustatakse ja ta peab oma kodu sõja, terrori, sobimatute vaadete või mingil muul põhjusel maha jätma. ÜRO põgenikelaagrites Eestisse ümberasumist ootavatel 20-30 inimesel on taustakontroll tehtud ning neile on pagulasstaatus antud.  

Pisut teine on lugu umbes 150 ümberpaigutatava inimesega, kes praegu asuvad Kreekas või Itaalias ja hetkel on nad põgeniku staatuses.

Põgenik on üldtermin kõigi kohta, kes on põgenenud päritoluriigist olenemata põhjustest, sealhulgas majandusmigrandid. Näiteks kui saabub paaditäis põgenikke, võivad need inimesed kuuluda erinevatesse gruppidesse (majandusmigrandid, tagakiusatud jne).

(https://valitsus.ee/et/pagulased)

Olen aru saanud, et Eestisse võetakse vastu ainult need inimesed, kellele on pärast nende taotluse menetlust antakse pagulase staatus. Seega on Eestisse tulemas inimesed, keda kodumaal ähvardab tagakiusamine, vangistus või surm. Ma pole naiivne ning arvan, et võib juhtuda, et pagulasstaatuse saab keegi, kes sisuliselt on pigem majandusmigrant. Aga minu jaoks see midagi ei muuda. Enamiku taotlejate puhul on sõel tõe väljaselgitamiseks piisavalt tihe.  

Nüüd põhjustest, miks ma arvan, et neid inimesi peab aitama. Vaatlen neid osaliselt poleemikas levinumate vastuargumentidega.

Peamine on minu jaoks ikkagi kuldne reegel, mille olen omaks võtnud just positiivses sõnastuses: käitu nõnda nagu sa tahaks, et teised sinuga käituksid. Ma tahan, et nii minevikus sõja eest põgenenud kui täna tööd otsima läinud eestlasi maades, kuhu nad läinud on, inimlikult koheldaks. Ning vastavalt püüan ka siia saabunutega inimlikult käituda. Loomulikult ma saan aru, et see põhimõte ei pruugi iga inimese eetika aluseks olla – on teisi ja samuti hästi põhjendatud printsiipe. 

   

Nüüd konkreetsemalt. Näiteks öeldakse, et mõnesaja pagulase aitamine ei lahenda põgenike probleemi üldisemalt. Ma arvan, et see on tõsine argument, kuid tean ka seda, et igasugune kannatus on alati ka individuaalne. Kui 180 inimest saavad inimlikumad tingimused eluks ja arenguks, lapsed saavad koolis käia, siis on see kindlasti hea asi. Samamoodi võinuks öelda ema Teresale, et tema tagasihoidlik abi ei lahenda India vaeste probleeme. Üks tsitaat temalt:

Minu ülesandeks ei ole suuri asju korda saata, vaid inimesi armastada. Et selleni jõuda, tuleb õppida iga üksikut inimest mõistma. Kui hakkame suuri arve taga ajama, kaotame endid neis arvudes.

Teiseks väide, et pagulasi tuleks aidata kodu lähedal, et nad olude normaliseerudes saaksid koju tagasi pöörduda. Jah, ideaalis on see nii. Aga kas me kujutame ette eestlaste põgenikelaagreid Rootsis või Saksamaal pärast II maailmasõda, et inimesed saaksid Eestisse naasta, oodata tulnuks aastakümneid. Lisaks on üsna loomulik, et inimene püüdleb ohust kaugemale. Kirjutasin Õhtulehes, eestlastest pärast Teist maailmasõda, kellele Rootsis viibimine ei tundunud piisavalt turvaline osteti merega kokkupuutunud meeste juhtimisel vanu kalalaevu ja purjekaid. Nende kipakate alustega sõideti maadele, mis oleksid kindlasti väljaspool Nõukogude Liidu ähvardavat haaret, peamiselt Ameerikasse, kuid ka Aafrikasse.  Näiteks 123 reisijaga (lubatud oli 23 st ülekoormatud nagu ka Vahemerd ületavad paadid) Gorani  tüürimees Evald Koppel seletas sel puhul ajakirjanikele: „Meie oleme põgenemas kommunistide eest. Rootsis, vaenlase külje all, ei olnud meie julgeolek kindel.“

Käib inimsmugeldamine ja äri. See on kahetsusväärne, sellega tuleb võidelda,  kuid see ei tee olematuks pagulaste häda ja kannatusi.

Sageli räägitakse, et paatides on palju noori mehi. Pertti Pyhtiläga ajasin sellel teemal juttu, tal on päris palju kogemusi. Kui perekond parema elu lootuses on kokku kogunud summa, mis võib-olla võimaldaks kellelgi neist jõuda vabasse maailma, siis ei anta seda raha jõuetu vanaema kätte, vaid selle kätte, kellel võiks kõige enam võimalusi välja pääseda olla. Mõtlesin ka ise, et kui Eestis tuleks võimule Stalini taoline valitseja ja riigikord. Ma tõenäoliselt soovitaksin pojale, et katsu siit välja pääseda ja annaks talle ka säästud.

On öeldud, et meie endi lastetoetused ja pensionid on madalad ning piskut pagulasetele jagades kannatavad meie omad inimesed. Noppisin välja ühe fb kommentaari Eesti pagulasabi juhatuse liikmelt Kristina Kallaselt, kus ta ütles, et on tegelenud umbes 20 pagulasega, kellest ainult üks ei tööta (kolm on Eestist lahkunud). Alguse kulu võib muutuda tuluks. Teiseks, minu arvates on mitmeid käegakatsutavamaid allikaid toetuste tõstmiseks kui seda on mõõdukad kulud pagulastele. Ja kolmandaks, möönan, et järgmine väide on pigem usu küsimus, kuid teisi aidates me levitame aitamisele suunatud eluvaadet ning see toob kasu ka kodueestlastele.   

Kui paljusid pagulasi suudab Eesti aidata? Ainuüksi Liibanonis ja Türgis on kaugelt üle miljoni sõjapõgeniku, Euroopas on Kreeka ja Itaalia hädas. Minu arvates peavad seda ütlema vastavate organisatsioonide spetsialistid. Hetkel minu seisukoht on, et paljud asjad (Eesti vastuvõtmise võimekus, pagulaste kohanemine jne) selguvad kui meil on olemas teatud kogemus kokkulepitud 180 pagulasega. Väga umbes pakun, et 50-100 inimest aastas ei tohiks meil üle jõu käia.    

Ehkki me saame vältida naaberriikide halbu kogemusi, toob pagulaste tulek kaasa kindlasti palju probleeme. Aga on probleeme, mille eest ei saa põgeneda. Vähemalt minu arvates. Seda enam, et nende probleemidega saab mõistlikult tegeleda.