Täna ilmus EPLs mu artikkel:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kahekone-inimese-sees-pole-skisofreenia-vaid-arenemisvoime-tunnus?id=75151821
Selle artikliga läks
imelikult. Valmis sai see juba umbes kuu aega tagasi, kuid siis tulid
ajakirjandusse mitmed uued teemad peale ja mõistetavalt jäi artikli ilmumine
esialgu ootele. Täiendasin seda üksikute lausete ja repliikidega, et loole aktuaalsust
lisada , kuid eks see pisut kunstlikult välja tuli. Seda veel, et jätsin blogisse
ka algse pealkirja ning ega ma tegelikult nii noor pole, kui artikli juurde pandud
pildi peal paistan.
Usun, Eestis on praegu üsna
kohane rääkida avatud ja suletud ühiskonda puudutavate mõtete ja ideede
pingeväljast. Loomulikult on mõlemal poolel olemas omad pooltoonid ja kõnekad detailid,
mis esmapilgul must-valget vastandust pisut hajutavad. Nimetatud vastanduse
muudavad kujundlikuks sageli kasutatud ajaloolised ja kunstilised paralleelid. Mulle
näib, et tänase ühiskondliku pildi lahtimõtestamisel on ehk liiga sageli
paralleele toodud 20. sajandi sündmustega, vahel on ahvatlus sukelduda pisut
kaugemale kultuurilukku.
Victor Hugo „Hüljatute“ esimese
osa kümnes peatükk kannab pealkirja „Piiskop mingi tundmatu valguse ees.“ Seal
on kirjeldus, kuidas kõikidele head tegev piiskop monsenjöör Bienvenu saab
teada, et Rahvuskonvendi liige G, kes on tollasest ühiskonnast välja tõugatud,
hakkab surema. Monsenjöör Bienvenu
otsustab Rahvuskonvendi liiget külastada, kohtuvad sügavalt usklik piiskop ja
ateist, olemasolevat korda pigem säilitada ja seda muuta soovinud inimene.
Enne Rahvuskonvendi liikme surma
on neil piiskopiga on pingeline jutuajamine ning nad jõuavad kõnelda
revolutsioonist ja rahust, kuningatest ja rahvast, kannatustest ja rõõmust,
Jumalast ja lõpmatusest. Kui piiskopilt hiljem küsiti Rahvuskonvendi liikme
kohta näitas ta taevasse, kannatajatesse suhtus ta edaspidi kahekordse
tähelepanuga. Ei puudunud ka teravused kui tähtis lesknaine heitis piiskopile
ette viibimist revolutsionääri surivoodi juures: „Monsenjöör, tuntakse huvi millal
teie kõrgus punase mütsi saab.“ „Ohoo, milline toores värv,“ vastas piiskop.
„Õnneks need, kes seda põlgavad jakobiinide mütsis, austavad seda kardinali
kübaras.“
Juhuslikult
lugesin just Rein Taagepera mälestuste I osa „Määravad hetked“ ning jäi ette
koht, kus Rein räägib, et ta loeks meelsamini uuesti „Tõde ja õigust“ (mida ta ongi teinud) kui „Hüljatuid“.
Aga ikkagi ütleb Rein ka seda, et „Ometi kerkis Victor Hugo üle kõige nii heas
kui halvas.“
Olen eelmises lõigus nimetatud
dialoogi mitu korda lugenud. Mäletan, et noorukina pooldasin ma Rahvuskonvendi
liikme argumente, tudengina pigem piiskoppi, praegu lugedes saan inspiratsiooni
mõlemalt. Pole isegi tähtis, et üks on tänases mõttes pigemini vasak- teine
parempoolne. Kui inimeste vaated on avatud ja dialoogilised, siis ei ole endast
erinevaga kohtumisel tekkiv kahekõne inimese sees mitte skisofreenia, vaid
arenemisvõime tunnuseks. Ning kui kaks avatud vaatega inimest kokku puutuvad,
siis nad reeglina rikastavad teineteist.
Hugo „Hüljatutes“ on olulisel
kohal ka suletust pooldav inimene, inspektor Javert. See on mees, kes armastab korda
ja austab traditsioone. Ta on kuulekas võimule, laseb patrullidel kahtlaseid
isikuid jälitada, kannab korra tagamiseks endaga kaasas rasket keppi, mille ta
vajadusel käiku laseb. Kui kusagil on traditsiooniline kord muutunud, on Javert
järjekindel ja halastamatu, et seda tagasi pöörata: „Närune paikkond küll, kus
sunnitöölised on linnapeadeks ja kus avalikke naisi ravitakse nagu
krahvinnasid! Aga noh, kõik see muutub! Oli juba ammugi aeg!“ Suletuse
apologeedil on oma suurus ja traagiline pool, mis avaneb ehk kõige enam raamatu
lõpus, kui ta tunnetab oma maailmavaate kokkuvajumist.
Suletud keskkonnas rikastavat dialoogi
ei teki. Kui ühe erakonna vaikselt varju jääv käilakuju avaldas mõni aeg tagasi
vägagi mõistliku mõtte „Kõik, mis rikastab meie kultuuri ja teaduslikku
mõtlemist on teretulnud. Ühtegi inimest ei tohi rassi või uskumuse tõttu halvustada.“,
võinuks selline lähtekoht dialoogini viia. Kahjuks lõikasid selle nõrga
püüdluse läbi lihtsaid lahendusi ja hüüdlauseid pakkuvad seisukohad, olgu näiteks
sõjakad sõnavõtud turvalise seksuaalkäitumise vajalikkust meeldetuletavate plakatite vastu. Samuti ei kutsu just
arutelule soliidse mõtleja nimelise seltsi ellukutsuja repliigid
amokkijooksvatest inimõiguslastest või inimõiguste lõppjaama võikusest.
Avatuse haavatavuseks on ikka
olnud asjaolu, et sellest mõttesuunast lähtuvad inimesed püüavad inimlikult
lahendada probleeme, mis enamasti pole nende poolt tekitatud. Olgu siin
tegemist vähemuste kaitse, pagulaste või võrdsete võimalustega. Sageli nõuavad
need teemad kannatust ja püsivust, kus kõik peavad midagi ohverdama. Aga nende
probleemidega tegelemine näitab sageli ka maailma solidaarset, rõõmsat ja
arenemisvõimelist poolt.
Mulle näib, et avatud ja suletud
maailma näitlikustamiseks pole Victor Hugo „Hüljatud“ sugugi paha variant. Sunnitööline
Jean Valjean, inspektor Javert, üksikema Fantine ja tänavapoiss Gavroche elavad
pisut teistsugusel kujul ka meie ühiskonnas. Ning miks mitte hinnata
avatusest-suletusest lähtuvalt ka Eesti presidendikandidaatide vaateid,
sõnavõtte ja hoiakuid.
