Jakobiinide müts ja kardinali kübar

Täna ilmus EPLs mu artikkel:

 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kahekone-inimese-sees-pole-skisofreenia-vaid-arenemisvoime-tunnus?id=75151821

Selle artikliga läks imelikult. Valmis sai see juba umbes kuu aega tagasi, kuid siis tulid ajakirjandusse mitmed uued teemad peale ja mõistetavalt jäi artikli ilmumine esialgu ootele. Täiendasin seda üksikute lausete ja repliikidega, et loole aktuaalsust lisada , kuid eks see pisut kunstlikult välja tuli. Seda veel, et jätsin blogisse ka algse pealkirja ning ega ma tegelikult nii noor pole, kui artikli juurde pandud pildi peal paistan.   

Usun, Eestis on praegu üsna kohane rääkida avatud ja suletud ühiskonda puudutavate mõtete ja ideede pingeväljast. Loomulikult on mõlemal poolel olemas omad pooltoonid ja kõnekad detailid, mis esmapilgul must-valget vastandust pisut hajutavad. Nimetatud vastanduse muudavad kujundlikuks sageli kasutatud ajaloolised ja kunstilised paralleelid. Mulle näib, et tänase ühiskondliku pildi lahtimõtestamisel on ehk liiga sageli paralleele toodud 20. sajandi sündmustega, vahel on ahvatlus sukelduda pisut kaugemale kultuurilukku.

Victor Hugo „Hüljatute“ esimese osa kümnes peatükk kannab pealkirja „Piiskop mingi tundmatu valguse ees.“ Seal on kirjeldus, kuidas kõikidele head tegev piiskop monsenjöör Bienvenu saab teada, et Rahvuskonvendi liige G, kes on tollasest ühiskonnast välja tõugatud, hakkab surema.  Monsenjöör Bienvenu otsustab Rahvuskonvendi liiget külastada, kohtuvad sügavalt usklik piiskop ja ateist, olemasolevat korda pigem säilitada ja seda muuta soovinud inimene.

Enne Rahvuskonvendi liikme surma on neil piiskopiga on pingeline jutuajamine ning nad jõuavad kõnelda revolutsioonist ja rahust, kuningatest ja rahvast, kannatustest ja rõõmust, Jumalast ja lõpmatusest. Kui piiskopilt hiljem küsiti Rahvuskonvendi liikme kohta näitas ta taevasse, kannatajatesse suhtus ta edaspidi kahekordse tähelepanuga. Ei puudunud ka teravused kui tähtis lesknaine heitis piiskopile ette viibimist revolutsionääri surivoodi juures: „Monsenjöör, tuntakse huvi millal teie kõrgus punase mütsi saab.“ „Ohoo, milline toores värv,“ vastas piiskop. „Õnneks need, kes seda põlgavad jakobiinide mütsis, austavad seda kardinali kübaras.“

 Juhuslikult lugesin just Rein Taagepera mälestuste I osa „Määravad hetked“ ning jäi ette koht, kus Rein räägib, et ta loeks meelsamini uuesti  „Tõde ja õigust“ (mida ta ongi teinud) kui „Hüljatuid“. Aga ikkagi ütleb Rein ka seda, et „Ometi kerkis Victor Hugo üle kõige nii heas kui halvas.“   

Olen eelmises lõigus nimetatud dialoogi mitu korda lugenud. Mäletan, et noorukina pooldasin ma Rahvuskonvendi liikme argumente, tudengina pigem piiskoppi, praegu lugedes saan inspiratsiooni mõlemalt. Pole isegi tähtis, et üks on tänases mõttes pigemini vasak- teine parempoolne. Kui inimeste vaated on avatud ja dialoogilised, siis ei ole endast erinevaga kohtumisel tekkiv kahekõne inimese sees mitte skisofreenia, vaid arenemisvõime tunnuseks. Ning kui kaks avatud vaatega inimest kokku puutuvad, siis nad reeglina rikastavad teineteist.  

Hugo „Hüljatutes“ on olulisel kohal ka suletust pooldav inimene, inspektor Javert. See on mees, kes armastab korda ja austab traditsioone. Ta on kuulekas võimule, laseb patrullidel kahtlaseid isikuid jälitada, kannab korra tagamiseks endaga kaasas rasket keppi, mille ta vajadusel käiku laseb. Kui kusagil on traditsiooniline kord muutunud, on Javert järjekindel ja halastamatu, et seda tagasi pöörata: „Närune paikkond küll, kus sunnitöölised on linnapeadeks ja kus avalikke naisi ravitakse nagu krahvinnasid! Aga noh, kõik see muutub! Oli juba ammugi aeg!“ Suletuse apologeedil on oma suurus ja traagiline pool, mis avaneb ehk kõige enam raamatu lõpus, kui ta tunnetab oma maailmavaate kokkuvajumist.

Suletud keskkonnas rikastavat dialoogi ei teki. Kui ühe erakonna vaikselt varju jääv käilakuju avaldas mõni aeg tagasi vägagi mõistliku mõtte „Kõik, mis rikastab meie kultuuri ja teaduslikku mõtlemist on teretulnud. Ühtegi inimest ei tohi rassi või uskumuse tõttu halvustada.“, võinuks selline lähtekoht dialoogini viia. Kahjuks lõikasid selle nõrga püüdluse läbi lihtsaid lahendusi ja hüüdlauseid pakkuvad seisukohad, olgu näiteks sõjakad sõnavõtud turvalise seksuaalkäitumise vajalikkust meeldetuletavate  plakatite vastu. Samuti ei kutsu just arutelule soliidse mõtleja nimelise seltsi ellukutsuja repliigid amokkijooksvatest inimõiguslastest või inimõiguste lõppjaama võikusest.

Avatuse haavatavuseks on ikka olnud asjaolu, et sellest mõttesuunast lähtuvad inimesed püüavad inimlikult lahendada probleeme, mis enamasti pole nende poolt tekitatud. Olgu siin tegemist vähemuste kaitse, pagulaste või võrdsete võimalustega. Sageli nõuavad need teemad kannatust ja püsivust, kus kõik peavad midagi ohverdama. Aga nende probleemidega tegelemine näitab sageli ka maailma solidaarset, rõõmsat ja arenemisvõimelist poolt.   

Mulle näib, et avatud ja suletud maailma näitlikustamiseks pole Victor Hugo „Hüljatud“ sugugi paha variant. Sunnitööline Jean Valjean, inspektor Javert, üksikema Fantine ja tänavapoiss Gavroche elavad pisut teistsugusel kujul ka meie ühiskonnas. Ning miks mitte hinnata avatusest-suletusest lähtuvalt ka Eesti presidendikandidaatide vaateid, sõnavõtte ja hoiakuid.