Õpetaja ja poliitika

Ilmunud Postimehe arvamusportaalis:

http://arvamus.postimees.ee/3742699/toomas-jurgenstein-kuidas-peaks-opetaja-klassi-ees-oma-maailmavaatega-kaituma

Kirjutasin õpetaja isiklike vaadete vahekorra igapäevase  õpetamisega natuke lahti. Ma arvan, et kosmoseteadust siin ei ole. Kirjutamise ajendiks oli ka artiklis nimetatud Järva-Jaani Gümnaasiumis juhtunu, kus ajalooõpetaja väitis, et teda Õhtulehe artikli pärast vallandati (artikkel  mulle sugugi ei meeldinud, kuid artikli pärast vallandamisele oleksin mõistagi vastu). Samas olen lugenud ka kooli ja vallavanema selgitusi ning mulle tundub, et õpetaja peamises probleemid olid siiski mujal.   

Viimastel nädalatel on avalikkuse tähelepanu pälvinud ajalooõpetaja vallandamine Järva-Jaani Gümnaasiumis, mida erinevad osapooled on põhjendanud erinevalt. Kindlasti ei taha ma võtta seisukohta vallandamise suhtes, siin peavad selguse tooma töövaidluskomisjon ja teised pädevad ametkonnad. Küll aga on seoses antud juhtumiga tõusnud arutatavaks teemaks ka laiemalt õpetajate osavõtt poliitikast ja selle kajastumine koolis.

Kuna olen kümmekond aastat osalenud poliitikas ja samal ajal koolis õpetajana töötanud, siis püüan sellel teemal mõnda tähelepanekut välja tuua. Minu julgust antud teemal sõna võtta suurendab asjaolu, et paarkümmend aastat usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana töötades olen pidanud mõtestama oma isikliku usu ja klassis käsitlevate religioossete teemade suhet.

Kõigepealt mulle näib, et õpetamisel koolis tuleb kasuks kohe kursuse alguses reeglite paikapanek. Kokkulepitud reeglite hulka võiks kuuluda, et igaühel on õigus oma arvamusele, kuid on olemas paremini ja halvemini põhjendatud arvamusi, maailmavaatelised valikud on kindlalt õpilase privaatsfäär,  kuid tundides on fooniks kriitiline ja avatud lähenemine jne. Võimalikult selgelt fikseeritud „mängureeglid“ annavad kindluse nii  õpilastele kui ka õpetajatele. Olen olnud sisimas vägagi rahulolev, kui aasta või kahe möödumisel küsivad õpilased minu religioossete või ateistlike veendumuste järele. Tähendab tundides pole need kuidagi domineerinud.

Teiseks tahaksin juhtida tähelepanu paarile küsitavale arusaamale, mis on kahjuks üsna laialt levinud. Näiteks, vähemalt gümnaasiumis pole üldjuhul võimalik õpilasi mõjutada teatud maailmavaateliste või poliitiliste väidete ainuõigeteks kuulutamisega, see annaks pigem vastupidise efekti. Pisut ehk liiga üldistatult mulle tundub, et tundlike õppeainete ja teemade puhul liiga palju kõneldud neutraalsest õpetamisest. Olen sellele eelistanud alati rääkida tasakaalust. Ei elu, ajalugu, religioon ega poliitika pole neutraalsed, vaid seal esinevad kirglikud seisukohad, vastandused, sünteesiotsingud, leppimised jne. Mulle näib, et neutraalne taotlemine peletab õpilased sageli teemast eemale ning neid toob tagasi huvitavate, mitmekülgsete ja sageli väljakutsuvate väidete ja seisukohtade kõrvutamine.

Loomulikult möönan, et neutraalsusele püüdleva õppe asendamisel erinevatest väidetest sündiva tasakaalulise õppega on omad ohud, kuid õpilaste tagasiside annab õpetajal alati võimaluse oma õpetamist korrigeerida. Lõppude lõpuks on kooli osa ja minu meelest ka kohustus õpilastele mõtestatud valiku tegemiseks teabe andmine.

Mulle näib, et lisaks klassis järgivatele reeglitele peaks õpetaja kehtestama teatud reeglid ka iseendale. Kindlasti on see isiksuste puhul on see väga individuaalne, toon mõned näited isiklikest reeglitest:

-           Püüa olla seal, kus on su õpilased. Kui õpilased on facebookis, siis ole ka ise seal. Viibi õpilaste koosviibimistel, suhtle nendega,  sest nii tunnetad kõige paremini õpilaste suhtumisi, arusaamu ja hirme.

-          Hoia õpilasi ja ole ise valmis haiget saama. Õpilasega võib kaasas käia nooruse radikaalsus ja eitamisperiood ning nad ütlevad mõnikord mõtlematult teravusi. Sellest tuleb üle olla ja rahumeelseks jääda. See on täiskasvanu kohustus.

-          Ära kiirusta, aega on. Olen näitena kasutanud Lääne ja Ida kirikute vastastikust kirikuvannet, mis püsis ligi 1000 aastat, siis lepiti ära. Kõike probleeme ei saa hetkega lahendada, kuid saab aluse, et  nende lahendamiseks kahe, kümne või kahekümne aasta pärast.

-          Huumor aitab peaaegu alati.

-          Püüa näidata endastmõistetavaks peetavaid asju uute vaatenurkade alt.  See suurendab mõistvust ja viib uute mõteteni.

-          Rõhuta, et seisukohavõtt on parem kui kritikaanlus. Eesmärk peaks alati olema paremini põhjendatud seisukoht. Ärapanejalikku kriitikat on ühiskonnas niigi palju, kindla seisukoha võtmine seevastu suurendab vastutuse osakaalu.

Kuhu ma tahan reeglitega jõuda? Olen oma õpetamise eesmärgina ikka tsiteerinud Hermann Hesse teost „Siddhartha“ - brahmaanipoeg Siddhartha on just loobunud õppimisest askeetide juures ja astunud kaupmees Kamasvami teenistusse: „Kord, kui Kamasvami talle selgeks teha püüdis, et kõike, mida Siddhartha oskab, on ta õppinud temalt, vastas Siddhartha: „Säästa mind sellistest naljadest! Sinult olen ma õppinud, kui palju maksab korv kala ja kui palju protsente võib nõuda väljalaenatud rahalt. Need on sinu teadmised. Mõtlemist ei õppinud ma sinult, armas Kamasvami, seda võiks sa parem minult õppida.““ On suurim kompliment õpetajale, kui õpilane on omandanud temast mitmekülgsema, nüansirohkema ja nõtkema mõtlemise. Siis võib ka tema maailmavaatelise või poliitilise valiku põhjendatuses kindel olla.