Rahulikult riigieksamitega edasi

Eks hariduse teemad jäävad olümpiamängude varju, kuid tundsin, et pean vastama Märt Sultsi artiklile riigieksamitest. Arvan, et riigieksamitega ei ole asi ideaalne, gümnaasiumi lõpetamise korda annaks paremaks teha, kuid riigieksamite kaotamisest ma kindlasti ei poolda. Aga usun ka, et arutelu sellel teemal seisab veel ees.   

Ilmunud EPLs:

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rahulikult-riigieksamitega-edasi?id=75292855

Mul on hea meel, et Märt Sults on oma artiklis „Riigieksamid – raiskamine pseudoeesmärkide nimel“ (EPL 07.08.2016) tõstatanud taas riigieksamite teema. Mitmed artiklis nimetatud probleemid nagu koolide hindamine pelgalt riigieksami tulemuste põhjal või asjaolu, et riigieksam loetakse sooritanuks ka ühe punktiga, vajavad kindlasti arutamist. Samas olen väga skeptiline artikli kokkuvõttes esitatud plaani suhtes luua eelnõu, mille sisuks oleks „riigieksamite eesmärgipärane ümberkorraldamine, et eksamite korraldamiseks mõeldud kulud oleksid tasakaalus saavutatavaga“ või siis lõpetada riigieksamid sootuks.      

Märt Sults kirjutab üsna oma artikli alguses riigieksami ideest: „Eesmärgiks oli vähendada gümnasistide suvist koormust ning ühildada kooli lõpueksamid kõrgkooli sisseastumiseksamitega.“ Mulle näib, et riigieksami eesmärke võiks näha märksa laiemana. Pika pealkirjaga haridus- ja teadusministri määrus „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ loetleb kokku kuus riigieksami eesmärki.

Eelmises lõigus nimetatud dokumendis on toodud riigieksamite eesmärkidena näiteks asjast huvitatutele õppimise ja õpetamise kohta võrreldava tagaside andmine, informatsiooni edastamine riigile haridusalasteks otsusteks või riikliku õppekava rakendamise toetamine, mis minu meelest on üsna mõistlikud. Riigieksamite tulemuste kasutamist õpingute jätkamiseks nimetatakse vaid ühes punktis.

Kuna näen mitmeid riigieksamite lähtekohti Märt Sultsist erinevalt, siis tõenäoliselt peangi jõudma erinevatele järeldustele. Nii ma arvan, et riigieksamid on vajalikud, nendega tegelevad pühendunud inimesed, aasta-aastalt on nende läbiviimine sujuvamaks muutunud, kuid kindlasti saab nende läbiviimise vormi ja sisu parandada.  

Nii olen üsna nõus Märt Sultsiga, et üheks probleemiks on õpilaste valikuvõimaluse puudumine, elus aga tuleb teha valikuid. Arvan, et ka õpilastele peab koolis andma võimaluse langetada otsuseid ja nende eest vastutada. Kindlasti sünnib nende valikute käigus vigu, kuid nende parandamine on osa elukoolist. Hetkel riigieksamite puhul sisuliselt valikud puuduvad, abituriendid peavad sooritama kohustuslikud emakeele, võõrkeele ja matemaatika riigieksamid, kusjuures eksami sooritamiseks piisas ka ühe punkti saamisest. Lisaks tuleb gümnaasiumi lõpetamiseks veel sooritada koolieksam ning kaitsta uurimistöö või praktiline töö.

Meenutuseks toon välja, et enne praegu kehtivat korda pidid õpilased gümnaasiumi lõpetamiseks sooritama viis eksamit, millest vähemalt kolm pidid olema riigieksamid. Seejuures oli kõigile lõpetajatele kohustuslik vaid emakeele eksam, ülejäänud sooritatavad riigieksamid võis õpilane valida matemaatika, võõrkeelte, loodusainete, ajaloo jt õppeainete hulgast. Riigieksameid loeti sooritatuks, kui õpilase tööd oli hinnatud vähemalt 20 punktiga.

Mulle tõepoolest tundub, et võrreldes eelmise riigieksamite süsteemiga on tänases mitmed head asjad kaduma läinud.  Õpilaste valikuvõimaluste vähenemisest ma juba kirjutasin, samuti jagab praegune riigieksamite süsteem õppeained pisut olulisemateks, kus riigieksam toimub, ja sekundaarsemateks. Mulle näib, et sellise jagamise tõttu kannatab ka süvendatud õpe, sest esmajoones jagavad paljud koolid oma tunnimahud ja valikained nii, et need toetaksid esmalt õpilaste ettevalmistust riigieksamiteks. Võib-olla läheb seetõttu kaduma osa hariduse mitmekesisusest.

Samas ei saa mainimata jätta praeguse gümnaasiumi lõpetamise korra positiivseid külgi, näiteks tahaksin esile kohustuslikku uurimistööd või praktilist tööd. Minu kogemused on näidanud, et uurimistöid või praktilisi töid tehes avanesid õpilased ootamatutest külgedest, osad said oma senisele hobile anda teadusliku raami, paljud pidid lahendama probleeme neile uute vaatenurkade alt ning tulemused olid nii mõnelgi juhul isegi paljunäinud õpetaja jaoks üllatavad. Isiklikult meenuvad näiteks praktilise tööna tehtud lehtvedru amb, traditsiooniliste reeglite kohaselt maalitud ikoon, iga tasemel film Obinitsa kirikust, ülima põhjalikkusega maalitud pildiseeria skandinaavia mütoloogiast, kaalukas uurimistöö libahundikujutelmadest jne.

Kindlasti on riigieksamite tuleviku kaalumiseks veel mitmeid võimalusi. Pisut fantaseerides ja põhjanaabrite poole kiigates võiks üheks arutamist väärt võimaluseks olla kogu süsteemi pandlikumaks muutmine, näiteks võiks eksameid sooritada kahel ajal aastas, novembris-detsembris ja kevadel. Õpilane, kes tunneb, et ta on mingis aines piisavalt ette valmistatud, registreerub, sooritab valitud eksamid ning pühendab end seejärel teistele õppeainetele. Aga muutustele mõeldes pole tõepoolest paha vaadata rahakotti ja mõelda, kui palju mingi idee realiseerimine maksma läheb.