Liitev ja lahutav usk

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik 17. august 2016, eks ma neist asjust olen tükkahaaval kirjutanud ka enne, nüüd väike kokkuvõte.

Mõne päeva pärast 20. augustil tähistame taasiseseisvuspäeva. Tunnistan, et minu jaoks jõudis teadvusse mõneti ootamatult, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest saab mööda juba 25 aastat. Usun, et nii mõnegi inimese paneb aja nii kiire lend kirikuisa Augustinuse (354-430) kombel arutlema: „Mis on siis aeg? Kui keegi minult ei küsi, siis ma tean, kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.“

Veerandsada aastat on vahekokkuvõtete tegemiseks päris sobiv vanus. Näiteks olen mõelnud, mis on vaimulikus mõttes selle aja jooksul Eestis suurimaks saavutuseks. Jõudsin järeldusele, et minu arvates on selleks vendluse ja ühisosa otsingud, mis sageli on viinud mõistmisele erinevate kristlike suundade vahel. Veelgi enam, aeg-ajalt ulatuvad need püüded kristlusest välja teiste usundite ja maailmavaadeteni. 

Kõneldes vendluse otsingutest ei pea ma siin silmas niivõrd ametlikul tasandil koostööd Eesti Kirikute Nõukogus, mis on kindlasti järjepidev ja tähtis, vaid midagi isiklikumat. Tunnistan, see kõlab ehk pisut mõne Mahatma Gandhi mõtteavalduse moodi, kuid usun, et paljude kristlaste jaoks on ühtviisi omad nii katoliiklase Vello Salo peene irooniaga teibitud kommentaarid, baptist Tõnu Lehtsaare inimhinge analüüs, õigeuskliku isa Orenti provotseerivad artiklid, adventist  Lauri Beekmann väsimatu karskustöö või luterlase Toomas Pauli targad arutlused.

Samas on tõsi, et viimastel aastatel on kõlanud ka selgelt hoiatavad hääled, mis püüavad kirikute liikmeid ühtsuse otsingute eest hoiatada.  Paljud autorid teevad seda veenvalt ja osavalt. Näiteks arhimandriit Tihhon (Ševkunov), kelle menuteos „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ ilmus 2013. aastal ka eesti keeles (tõlkinud Ülar Lauk).

Selles raamatus on kaasakiskuvad portreelood Petseri munkadest, autor on igati asjatundlik ja kirjutab hästi. Mungad ning raamatus samuti esinevad noviitsid, preestrid, piiskopid jt religioonile pühendunud inimesed kannavad endas enamasti rõõmsat ja helget usku, kuid neil on olemas ka oma ilmalikud nõrkused ja eelistused.

Samas, kuid arhimandriit hakkas andma hinnanguid üldisematele asjadele hakkasid  välja joonistuma ka pahad inimesed, kes kirikut lammutavad ja on tihedalt seotud kurjade vaimudega. Pahadena on nimetatud näiteks oikumenistid või individuaalselt Lev Tolstoi. 

Mõistan neid inimesi, keda selles raamatus esitatud selge, ühene ja kahtlemata ka vaimne maailm enda poole tõmbab ning olen niisuguse vaimsuse poolehoidjaid märganud Eesti erinevates kirikutes. Enda jaoks pidin tunnistama, et minu tee see vähemalt praegu ei ole.

Teise lahutava usu näitena nimetaksin paljude kristlaste hulgas populaarset Plinio Correa de Oliveira „Revolutsioon ja vasturevolutsioon“. Protestantlust ja Lutherit seotakse seal selgelt kommunismi, Marxi ja Leniniga: „Näiteks protestantismi esimestes eitustes sisaldusid juba kaudselt ja ebaselgelt kommunismi anarhistlikud püüdlused. Ehkki Luther polnud oma vahetute ja selgete nõudmiste seisukohalt midagi enamat kui Luther, kandsid kõik luterliku plahvatuse tendentsid, hingeseisundid ja nõudmised endas juba autentselt ja täiel määral, ehkki veel kaudselt ja ebaselgelt, Voltaire-i, Robespierre, Marxi ja Lenini vaimu.“

Tänapäeval toimub usulisele mõistmisele või distantseerumisele kutsuv kuulutustöö sageli facebook-is. Seal jagatud filmilõigud ja artiklid on mõjusad, kuid üsna sageli selgub, et algselt efektse ja ühese sõnumina esitatud probleem osutub lähemal vaatlusel tunduvalt komplitseeritumaks ja mitmekihilisemaks. Olen isegi mõelnud, et kas kontrollimatuid pooltõdesid sisaldavate sõnumite jagamine pole mitte eksimine kaheksanda käsu vastu. Sisuliselt ju laimatakse ligimesi ning esitatakse nende vastu valetunnistusi. 

Hollandi linnas Roermondis asuvad teine teisel pool kalmistumüüri hauasambad, millest väljuvad kivised käed kohtuvad müüri kohal. Ühele poole müüri äärde on maetud 1880. aastal surnud kolonel J.W.C van Gorkum,  kes oli protestant.  Kaheksa aasta hiljem suri tema abikaasa, kes traditsiooni kohaselt pidanuks puhkama perekonnaplatsil katoliiklikul kalmistul. Selle asemele maeti naine oma armastatud abikaasale võimalikult lähedale teisele poole müüri. Minu jaoks on see hauasammas on hoiatus, mis võib juhtuda, kui lahutav usk igapäevaelus normaalsuse omandab.

Hauad, millest viimases lõigus juttu oli