16. mail oli riigikogus esimesel lugemisel
eelnõu, mille kohaselt iga viie aasta tagant hakatakse hindama direktorite
pädevust. Mulle näib, et see eelnõu on igati sobivaks pusletükiks tänases
hariduspildis ning selle mõju on suurem kui esmapilgul võiks oletada.
Räägin alguses natuke Eesti koolide
direktoritest. Piltlikult väljendades on kooli direktor majakas, keda alati
pilguga otsitakse. Koolijuht võib jõuda ilukirjandusse, olgu näideteks siis
Jakob Westholm (1877 - 1935), kes ärkas ellu Jaan Krossi „Wikmani poistes“ ja
kinnitas, et iga Wikmani poisi eesmärk on surematus või Hugo Treffner (1845 -
1912), kes figureerib härra Maurusena Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“
teises osas, kus ta rääkis muuhulgas, miks on tema koolis sotsioloogia
keelatud. Direktorid pälvivad tähelepanu ka tänapäeval, nädalapäevad tagasi
tulnud teade, et Lauri Leesi Tallinna Prantsuse Lütseumi direktorina ei jätka
ja läheb penisonile, levis üle Eesti.
Eelnevast lähtuvalt tekibki küsimus, miks
selliseid majakaid peab iga viie aasta järel hindama ja nende väärtuslikku aega
ja närve sellele kulutama. Mulle tundub, et kõrvalpilk direktori toimetamistele
on siiski vajalik, eriti kui hindamise kõrval tähtsustada nõustamist ja
vastastikku õppimist. Eelnõu kohaselt moodustavad komisjoni minimaalselt
koolijuhtide esindaja, kooli pidaja esindaja ning haridus – ja teadusministeeriumi
esindaja. Loomulikult peavad sinna komisjoni kuuluma oma valdkonna parimad ja
kui selline tarkade inimeste seltskond legendi staatuses direktoriga kokku
saab, on kõigil hindamisel osalejatel potentsiaali oma teadmisi täiendada.
Miks ikkagi sellised
vestlused-nõustamised-hindamised on vajalikud. Ehkki ma pole kunagi olnud koolijuht,
räägin lühidalt ühest enda natuke ehmatavast kogemusest. Nimelt on pikalt
koolis töötava inimese kiusatuseks automaatsus. Kui mul hakkas koolis
paarkümmend aastat õpetajana täis saama, siis hakkas ette tulema hetki, et
mingil hetkel avastasin üllatusena, pool tundi on möödas, kuid tunni algust ma
hästi ei mäleta. Aga mu suu rääkis tõenäoliselt normaalset juttu, sest õpilased
olid rahulikud. Automaatsus, mis koolis igapäevaselt enamasti töötab, on üsna
lollikindel. Mulle tundub, et see tagab stabiilsuse, kuid mitte arengut.
Tuletan siin meelde president Ilvese üht tuntumat kommentaari „Mis on toonud
meid siia, ei vii meid edasi.“
Teiseks, tänane kool eeldab avatud hoiakut
ja tänane direktor peab olema dialoogi inimene. Täpsustan kohe, mida mõtlen dialoogi
all. Need on vestlused, kui inimesed vahetavad mõtteid ja nad ei tea
missugustel seisukohtadel nad vestluse lõpus on. Kui nad seda teavad, pole
tegemist dialoogi, vaid kahe monoloogiga. Tänasel haridusmaastikul räägitakse
ühe enam uuest õpikäsitlusest, mille keskmes on õppija areng ja areng eeldab
avatud lähenemist ka koolijuhilt. Tsiteerin järgnevalt haridus- ja teadusministeeriumi
uue õpikäsitluse kokkuvõtet koolijuhtimise kohta: „Koolijuhtimises toimub
eemaldumine tarbetust hierarhiast ja kontrollipõhisusest ning liikumine suurema
demokraatia ja osalemise, nii kooli, õpetaja kui ka õpilase suurema
otsustusõiguse ja tegutsemisevabaduse suunas.“ Neid eesmärke on võimalik
saavutada vaid vastastikuses koostöös ja direktori dialoog komisjoniga on targa
direktori puhul võimalike uute ideede arutamise allikaks.
Tõenäoliselt tuleb hindamisel aeg-ajalt
ette ka kurvemat poolt. Vahel saab tõesti direktori aeg täis. Tänane Tartu Ülikooli
rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar on paar aastat tagasi kirjutanud artikli
„Taandumistarkus“. Ta kirjutab: „Taandumistarkus tähendab teravat
tegelikkusetaju. Arusaamist toimuvast nii globaalses kui ka paikses tähenduses
ning oma rolli mõistmist toimuvas. On hetki, kus ürituse edasiminekuks on
mõistlik senisel tegijal taanduda.
Taanduda suudavad vaid need, kes on
pühendunud. Ükskõiksed lähevad lihtsalt minema. Küps ja läbimõeldud taandumine
usaldab ettevõtmise järgmistesse kätesse. Oluline pole, kes teeb, oluline on,
et üritus läheb edasi (ERR 31.08.2016).“ Ei ole välistatud, et direktori
dialoogis hindamiskomisjoniga tuletatakse vahel meelde ka taandumistarkust.
Tahaksin lõpetada näitega direktorite
ülesannete mitmetasandilisusest ja keerukusest. Võtame täna väga aktuaalse
õpetajate järelkasvu probleem. Üheltpoolt peab direktor olema see, kes tõstatab
seda probleemi kõige kõrgemal tasemel, nagu tegid seda hiljutises avalikus
pöördumises Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi
direktor Ott Ojaveer. Direktorid peavad rääkima õpetaja olulisusest
ühiskonnale, suurest töökoormusest, mis pole tänaseks kaetud väärika palgaga.
Teisalt peavad nad looma fooni, et noortele mõjuks nende jutt kutsuvalt, et
endale õpetaja ametis kutsumus leida. Niisuguseid raskeid ja loomingulisi
lahendusi seisab direktorite ees veel palju ning seetõttu peavad meie koole
juhtima avatud, dialoogi hindavad ja loomingulised isiksused.
No comments:
Post a Comment