Korp! Ugala 105

Korp! Ugala 105

Akadeemiline kõne TÜ aulas

Austatud rektor Toomas Asser, kallid  külalised, head vennad ugalensised!

Alustan meenutusega, nimelt  viis aastat tagasi, kui Ugala tähistas sajandal aastapäeva, seisin siin kõnepuldis teie ees. Tänast kõnet ette valmistades mõtlesin esmalt otsida üles oma toonane kõne. Aga ma ei leidnud seda üles ja nii kujuneb minu tänane sõnavõtt hägusaks dialoogiks viie aasta taguse kõnega. 

Uduselt mäletan, et rääkisin Ugala sajandal juubelil vaimselt viljakast õpetaja – õpilase suhtest, mis Ugalas väljendub skaalal vilistlased – tegevliikmed – lihtliikmed. Väitsin, et tegelikult on see õpetaja suur saavutus, kui ta annab õpilasele parima, kuid viimane läheb oma teed. Näitena nimetasin, kuidas Aristoteles Platoni akadeemias õppides oma õpetaja ideestikust lahknes ning iseseisvus ja kuidas maailma vaimuelu tänu sellele oluliselt rikkamaks sai.

Jätkan nüüd tänases päevas, kuid viie aasta tagust kõnet siiski veel päris lahti ei lase. Tõdesin hetk tagasi, et aeg on viinud minema suure osas minu mälestusest. Seega sajandast juubelist möödunud viis aastat ning loomulikult ka Ugala 105 aastat tekitavad kiusatuse mõtiskleda pisut aja üle. Aluse annab meile mõtleja, keda on kutsutud keskaja Platoniks, teoloog ja filosoof Aurelius Augustinus. Ta oli üks filosoofidest, kes sügavalt hakkas juurdlema aja üle. Usun, et paljud mäletavad Augustinuse kuulsat kimbatust tema ehk kõige tuntumas teoses Pihtimused, tsiteerin: „Mis on siis aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean. Kui seda küsijale selgitada proovin, siis ei tea.“

Tõepoolest, kui hakkame sügavamalt mõtlema aja üle, siis juba see, kuidas me ajast kõneleme, muudab selle fenomeni müstiliseks: näiteks oskab aeg kaduda, seista ja lennata. Kui elukaart vaadata, siis lihtliikmete jaoks aeg sagedamini seisab, tegevliikmetele läheb, vilistlaste jaoks kahjuks lendab. Lisan veel mõned väljendid: vahel on aega, vahel seda ei ole, aega saab kokku hoida, aega saab kulutada, kuid aega saab ka surnuks lüüa – tunnistan olen seda noore ugalensisena konvendis aeg-ajalt teinud ja tegelikult teen seda vahel ka tänapäeval.

Aga nüüd tagasi Augustinuse juurde. Teoloogina tegeles ta ka jumalaga ja loomulikult huvitas teda Jumala ja aja suhe. Kohe on selge, et kõige nähtava ja nähtamatu loojana mõistetud Jumal ei saa sõltuda ajast st jumal asub ajajoonest väljapool. Aga kujutagem ka endid hetkeks ajajoonest väljapool. Sellisel juhul võime Ugala ajalugu ette kujutada raamatuna, mille võime avada aastast 2018, kuid ka 1998 või 2098. See on fantastiline, aga ka veidi hirmutav perspektiiv, sest selles raamatus oleks kirjas meie saatused, aga ka minu kadunud viie aasta tagune kõne.

Mäletan, et tsiteerisin viis aastat tagasi ka esivanemate kaudu Eestiga seotud saksa kirjanikku Hermann Hesset. Võtan tänagi Hesse appi, jätkan mõtisklemist aja üle ning püüan leida ugalensist, kes oleks ajaproovile vastu pidanud.  

Hesse kõige kuulsama teose „Klaaspärlimängu“ lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast  Sulase nime kandvast vihmategijast - šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro loo põhjal saab igaüks testida, kas ta on ajaproovile vastu pidanud ugalensis. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka meie, ugalensiste, otsused ühiskonda, kuid ei ühiskonnas ega looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ette ennustatavad ning kriisi korral tuleb valmis olla enese ohverdamiseks. Nii on olnud ugalensiste hulgas endistel aegadel, mindi ju omal ajal ühiselt Vabadussõtta.

Sarnaselt Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Ning siin on sobiv igaühel meist aeg-ajalt endalt küsida, kas ma ei soovi asju lahendada liiga lihtsalt ehk siis Maro kombel. Hinnang Maro kohta on raamatus kokkuvõtvalt karm: „Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.“ 

Minu viimase mõttekäigu kriitikaks  võib küsida, et miks olla muinasloo kütkeis ja mitte tuua näiteid päris elust! Aga nii mõnegi muinasloo taga on reaalsed  sündmused. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit, 16. sajandil elanud kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma. 

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi ja noorukeid, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki. 

Head sõbrad. Elu on keeruline ning küllap on olnud päevi, kui oleme endid tundnud saatuseid lehitsevate jumalike olenditena, vahel kaalunud endid Vihmategija või Maro kujudes, loodan, et kõige vähem on keegi meist  tundnud ennast hulgakesi ühes ruumis elava kaevuripoisina. Kui me aga ükskõik millises rollis hoiame endi silme ees ugalensistele nii omaseid väärtuseid: isamaad, sõprust ja ausust, siis on igas rollis võimalik meie maailma ja loomulikult ka Eestit pisut paremaks muuta. Olgem siis oma lipukirja väärilised. 

Vivat, crescat, floreat Korp! Ugala in aeternum.