Nukrad asjad

Tõstan blogisse oma eilse Õhtulehe artikli. Panen algusse üleskutse, mille tegi Joonas Kiik. Jah, ma olin artiklit kirjutades kuri, kuid tänaseks on see asendunud nukrusega.  Eks näis, mis esmaspäeval saab.    

Joonas Kiik 

13 tundi · 

EESTI RÄNDEVABAKS: igale õigele eestlasele on tänaseks päevselge, et rändlind ei sobi meie rahvuslinnuks. Pimedal okupatsiooniajal vägisi selleks kuulutatud kodutu kosmopoliit ja sarireetur suitsupääsuke tuleb jalamaid välja vahetada. Vajame oma rahvuse ja riikluse säilimiseks konservatiivset, igavesti paikset sümbolit!

Marti, Helir-Valdor ja Henn ootavad teid reede hommikul kell pool kuus Zooloogiamuuseumi ette meelt avaldama.

Vormi algus

Vormi lõpp

EKRE ja nüüd ka Isamaa ootavad Eestisse migrante?

Teoloogina poliitikas toimetades olen ikka imestanud, kuidas selles vallas peaaegu mitte millestki võib sageli midagi päris suurt tekkida. Näiteks toimus nii tänaseni lahenduseta ÜRO ränderaamistikuga seotud otsustega.

Arvasin pikalt, et Eestis on ainult üks erakond, kes ootab siia pikisilmi selliseid migrante, kellega käiks kaasas pahandused. Siis saaks nendega võitlemiseks oma salkadele mõne uhke skandinaavia jumala nime anda ning paljastada sisserännanute eeldatavaid kurje kavatsusi. Nimetatud retoorikat on vastav erakond kasutanud mitu aastat, kuid keda eriti ei ole, on probleemsed sisserändajad. Ka algselt ühiskonnas migrantide teema käsitlemisel tekkinud hirm on viimasel aastal hakanud asenduma ükskõiksusega. See tekitas migrante ootavas erakonnas rahulolematust ning valimiste lähenedes hakati hirmutamiseks otsima uusi võimalusi.     

Mingil hetkel tajus see erakond, et hirmu saab üles kloppida ka migrantidega, keda pole. Sobivaks teemaks leiti ÜRO ränderaamistik, mis Eesti tänast olukorda praktiliselt ei puuduta. Küll aga on minu silmis kurb, et probleemsete migrantide ootusega ühines ka vana ja auväärne erakond, kellega käis minevikus kaasas soov maailma asjades kaasa rääkida, mis tänaseks tundub olevat kadumas.  

Vahemärkusena mainin, et ka seoses ränderaamistiku temaatikaga külvatud hirm on kaval ja jõuline, kuid sageli kontrollimatu meetod poliitikas. Filosoofidest on hirmu ühiskonnas käsitlenud meeldejäävalt näiteks Thomas Hobbes (1588 - 1679). Hobbesi arvates viivad inimeste soovid oma tahtmisi täita tahes-tahtmata konfliktideni ning sõdadeni. Seda saab ära hoida aga tugev riigivõim, mis hoiaks inimesi hirmu all, et nad seaduseid ja lepinguid täidaksid. On huvitav märkida, et ränderaamistiku vastu seisjad eelistavad migratsiooniküsimuses vähem kokkuleppeid, mis Hobbes-i järgi tähendab suuremaid hirme ja kõikide võitlust kõikide vastu.

ÜRO ränderaamistikust on kõneldud palju, lisan siia oma lihtsa seletuse. Maailm on  hakanud liikuma, erinevatel hinnangutel rändab tänasel päeval üle 250 miljoni inimese. Põhjused võivad olla erinevad, näiteks seotud õppimise või tööga, ränne võib olla legaalne või illegaalne jne. ÜROs on liigutud selle poole, et rände teemaga riikidevaheliselt tegelemiseks, näiteks illegaalsete rändajate tagasisaatmiseks ja rände põhjuste vähendamiseks, oleks olemas platvorm. On valminud dokument, mis ei ole kindlasti ideaalne, kuid ei riiva ka ühegi riigi õigust oma migratsioonipoliitika ise kujundada. Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul pole ränderaamistik riikidele õiguslikult siduv.

Tahaksin siin välja tuua veel ühe kõneka detaili. ÜROsse kuulub peaaegu 200 riiki ja loomulikult on nende vahel ühisosa leidmine raske.  Kui ränderaamistiku dokumenti lugeda, siis väga paljuski on see taandatav enam-vähem kõikides maailma suuremates religioonides esinevale põhimõttele käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid ehk siis ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. Ränderaamistikule on toetust avaldanud ka Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit. On tähelepanuväärne, et muidu konservatiivsust ja traditsioone pooldavad erakonnad on ränderaamistikku eitades religiooni peasuunast eemaldunud.

Tegin paar päeva tagasi Facebook-is järgmise postitus: „Religioonihuvilisena ma nägin, kuidas Eestis liikus autoriteet usuküsimustes teoloogide ja usundiloolaste juurest esoteerikamaailma. Meditsiinis ma jälgin, kuidas arstid peavad võitlust, et tõenduspõhine meditsiin soolapuhumisega ei asenduks. Viimase nädala jooksul ma kogesin, kuidas välispoliitika kistakse asjatundjate käest ära. Aga Eesti on elamiseks endiselt kohutavalt vahva paik!“

Kindlasti on Eesti elamiseks veel vahvam koht, kui välispoliitikat tehakse ilma lühiajalisi sisepoliitilisi punktivõite taotlevate populistideta.